Pahase leinaja juhtum*

Mõned head aastad tagasi käis üks tont mööda Eestimaad ringi. Suveetendus Eesti Matus, sõimati teda ühelt ja teiselt poolt, et vuihh milline haltuura ja issand issand pööblile tehakse jälle tsirkust ja mis kõik veel. Kuidagi sattusin mina teda ka vaatama ja sain täpselt seda mida oodata oli, süüdimatu palagan mille taustaks lihakõrvetamise aroomid. Aga naerda sai ka ja pealegi on näitleja ka inimene, jõuab ta siis aasta ringi Hamletit mängida, vahel tahaks vähe rahulikumalt ka võtta. Nii et kasutan siinkohal võimalust ja tuletan kõigile esteet-kusipeadele meelde, need seal etendustel on sinu inimesed ja sina oled nende oma.
Aga tagasi filmilainele. Inglased võtsid kätte ja väntasid selle jandi filmiks ning nimetasid selle autoriõiguste alaste vaidluste ennetamiseks Death at a Funeral(2007). Peris kobe tükk. Jällegi, ei mingit kõrgkultuuri, aga naerda saab. Liikumapanevaks jõuks on inglased valinud purgi pisikeste tabletikestega, ilmselt seetõttu, et pudelikest halja viinakesega on palju raskem ära kaotada ja järgmisel leida ja pärast tarvitamist taas ära kaotada ja järgmisel leida... Ainuke jama on, selles et just siis kui tuurid täiega üles võetakse jõuab lõpp kätte. Bollocks.

maailma kõige ilusam riik ongi Lõuna-Eesti

*häbitu plagiaat, esmamainija E.S.Garder.