sina hääletad, mina vaatan

21 mai 2012

Reaktsioon VII

Keskkooli keemiatunnis vähegi tähele pannud ulmehuvilised kindlasti teavad, et kõik reaktsioonid ei toimugi suts ja valmis. Kui ikka mõnest reagendist puudus on, siis jääb ka reaktsioon vinduma. Sel kuul siis põhiliselt blogipidaja Hõffil kajastamisele ära kulutatud tähemärkidele tõttu, veidi ka kirjutamise jaoks äärmiselt ebasobivalt silma sisse paistvale päikesele. Aga nüüd kui uus number juba paistab on täpselt õige aeg vana meelde tuletada.

Esiteks suurepärane raamatuarvustus ja seda täiendav intervjuu. Ma ei ole ise ei ole seda kogumiku veel lugenud, aga vingun juba ette, et juubelinumber ja siis seal avaldatakse mingil jutuvõistlusel kohtadele 6 - 10 jäänud lood. Juba 1 - 5 olid nii ja naa. Mant suutis aga sellest karist mööda hiilida ja rõhus juubilari tugevatele külgedele. Samas kui Sulbi ise praktiliselt iga küsimuse vastuses ulmekirjastaja raskest elust rääkis. Selline maailmavaateline erinevus. Kas klaas on pooltäis või pooltühi.

Koomiksilugu tutvustas sedakorda siis minujaoks Keanu Reevesi näoga Constanine't. Vähe haritumad koomiksifännid oigasid praegu kõva häälega. Aga ju see lugu selleks ilmuski, et ka minusuguseid ignorante vähe harida. Arvestades, et Alan Moore graafilisi romaane olen ma lugenud täpselt ühe, V for Vendetta ja et see minu arust mitte väga eriliseks teoseks ei osutunud (teine valju oie), siis tuleb ainult Kaurit kiita, et tema kokkuvõtte Hellblazeri lugudega põhjalikumaks tutvumiseks kõva impulsi andis. Esiti ilmselt siis Delano osade piires.

Tarkade prillide loo juured näriks natuke tähte ja vaidleks Metsavanale vähe vastu, minu arust on see ikka väga selgelt ja kindlalt määratletav reaalsusest eemaldumisena, kui sul on peas okulaarid, mis sulle suvalisel hetkel suvalist sisu silme ette manada suudavad. Istud pimekohtingul naisega, kes kuulutuse järgi pidavat Scarlett Johanssoni kenam õde olema, aga reaalselt näeb välja nagu SDV olümpiaujuja ja vaatad prillide pealt porri. Kui see ei ole reaalsuse eest kaugenemine/põgenemine, siis olen mina Ryan Reynolds (aastatel 2008-2011).


Jutusaak on sedakorda päris hea. Konkreetne tõlkejutt "Kriitilised päevad" ja kenasti välja mängitud puändiga "Väljalaenatud Valitsusaeg" parimate näidetena. Härra M. Kalmsten võiks muidugi tulevikus mõelda veidi ka selle peale, et kui jutt ongi suures osas lõpu peale välja minek, siis võiks ta keskpaik kas vähe lühem või tihkemalt olulisi hetki täis. Konkreetne näide. Ma küll aiman, mida sihiti 600 aasta dünastia järjepidevuse ühte kohta koondamisega, aga selle anna krooni edasi mängu mõtte ja tarvilikkuse osas jääksin äraolevale seisukohale ning samuti kahtleksin 550 aastat surnud valitseja võimekuses veega täidetud torupillipaunana maha kukkumise osas.

Pudeliposti juures meeldis mulle loo alguse poolt mu enda peas idanema hakanud mõte hiiglaslikus laoruumist, mille seinad on kaetud riiulitega, mille peal kõvasti kinnikorgitud pudelites sähvivad erinevates värvides tööle kibelevad džinnid.  Kahjuks vajus teema arenedes traditsioonilisemasse voolusängi.

Vaimuskänneriga sama lugu. Algus täiega mõnus. Oma osa muidugi ka tuttaval tegevuspaigal, aga areng jäi kuidagi toppama. No näiteks see reptiloidide peksmine tundus ainult selle pärast sees olevat, et kirjutajal on mustlastega seoses mingi isiklik ebameeldiv kogemus. Juttu ei arendanud see ju kuskile?

Kombinaat oli aga üks siuke lugu, mis püstitas rohkem küsimusi, kui ära vastas. Ma täiesti kujutan ette, et Lea saaks sellele jutule kirjutada nii eelloo kui ka järjeloo ning ka keskkoha teemat pikemalt. Mina loeks küll, et  mis see must sodi endast ikka kujutas ja kust need Maaõgijad välja vupsasid.

Võtmete loo juures on kõige lahedam see, kuidas saab näpuga järge ajada idee algeni. Seitse lugu/artiklit on vahel.

0 comments: