Hõff 2012: pühapäev

Kahest eelnevast päevast omajagu kurnatud nägemisorganid said pühapäeva natuke kergemalt võtta. Täiesti teadliku valikuna jätsin japside pesapallijandi vaatamata ja piirdusin kahe filmiga.

Minu suureks rõõmuks selgus pärast Innkeepersi lõppu, et ma ei olnud siiski ainus autoriteetne allikas, kes Ti Westi eelmist linateost kõige kõrgemalt ei hinnanud. Võib ju oletada, et repliik ei olnud muidugi eriti raske paremat filmi teha tähendab seda, et House of the Devil eriliselt kestvat mälestust ei jätnud. No vähemalt mitte sellist, oh, see oli nüüd küll üks sitaks lahe kaheksakümnendate aastate vaimust kantud õuduspõnevik. Seda rohkem on põhjust rõõmustada, et Inkeepers oli. Parasjagu lahe kaheksakümnendate tondifilmide vaimust kantud triller. Näituseks Changelingi vaimus. Maja, kus on soppe rohkem kui mustlase suus kuldhambaid ja paar liiga uudishimuliku asjatajat. Ja esimene tund aega suurt midagi ei toimu. Hoitakse pinget. Ilma irooniata. Vaataja vaim pandi vaimudega kohtumiseks valmis ja siis kukuti kummitama. Teistkordselt tänavusel festivalil tõmbas kõhuõõnsuse jäässe.

Muide, kasutan võimalust targutamiseks. See küll võib õudusfilme vaadates iga kord vihast siniseks ajada, aga väidetavalt pidavatki inimene olukorras, kus on valida näiteks kummitavast majast tuhatnelja pagemise ja trepist alla pimedasse keldrisse jalutamise vahel valima ... keldri. Sest oma hirmu eest pagemine paneb meid end läbikukkujana tundma, samas kui oma hirmule vastu astumine aktiveerib ajus mingit sorti mõnukeskuse.

Aggression Scale või nagu suurem osa publikust pigem varem kui hiljem leidis Home Alone with a Vengeance, aktiveeris aga pigem naerunäärme. Mitte nii otseselt musta huumori pillerkaar kui inglaste Inbred, aga no pole mitte kuidagi võimalik, et see tööriistakast sinna trepimademele juhuslikult sattus. Teismelises autistlikus? põrgulises Owenis pidi päris palju Kevinit sees olema. Lihtsalt tema tembutamiste tulemusena said inimesed reaalsemalt haiget. Nii et jõulude ajal seda vaevalt et telekast näitama hakatakse. Liiga palju nägu krimpsutama ajavaid stseene, mis ei lõppenud sellega, et Marv end totakas naeratus näol uuesti püsti ajas. Nooremale koolieale mitte just kõige sobilikum vaatamismaterjal.  Karastunud festivalitajate jaoks aga muhe vaatamine.

Harry, vaata mis see kuradi jõmpsikas nüüd tegi.

usaldusväärne allikas juhtis mu tähelepanu naispeaosalise kenale säärejooksule...
ei hakanud vastu vaidlema

Ning ongi peaaegu kõik. Nipet näpet veel.

Tasub märkida, et sel aastal olid taas esindatud lühifilmid. Parasjagu naljakas Decapoda Shock rääkis kosmosereisil käte asemele krabisõrad kasvatanud mehe kättemaksust. Nati tõsisema tooniga Deus Irae näitas eksorsistide rasket igapäevaelu. Jällegi humoorikamas võtmes lahendatud Employe du Mois tegeles müütilise tegelaste tagasi tööturule suunamisega, eeskätt paistis puudu olevat striptiisitaridest.
Princesse oli päris karm animatsioon naisest, kelle mees käis päeval libahundiks ja õhtul kodus kulistas viina ja rautas naist. Rootslaste Bruket aga veits kõheda olekuga lugu vanas tehases askeldavatest metallivarastest. Peab ikka julgust olema. Omast kogemusest tean, et igast mahajäetud hoonetes valgelgi ajal ringi kolamine ajab fantaasia lendu. Väga ei kujuta ette, palju mu aju mõnukeskusi stimuleerima peaks, et ma näiteks Tahkuna merekindluse katakombidesse vaske otsima nõustuks minema.

Ja olemegi jõudnud auhindade jagamiseni. Avandi ja Sepp ütlesid, et nemad alla 3kilo kellelgi tuju rikkuda ei kavatse, nii et pean tseremoonia Helga abiga läbi viima.

Liigesevalus Libahundi eripreemia jääb eelmise aasta võitja kätte ka käesolevaks aastaks hoiule. Ei õnnestunud sel aastal näha ühtegi teost, mis raisatud aja pärast vihast värisema oleks pannud.

Parima lühifilmi Tigeda Ahjualuse eripreemia saab Princesse.

Ning peaauhinna, Terashammastega Ebasurnu imaginaarsed kujukesed omistan sel aastal filmidele Iron Sky, Inbred ja Mientras Duermes.

Hiljemalt aprilli viimasel nädalavahetusel Haapsalus näeme jälle. Ka sinuga, Maxima poeketi müüja, kes sa oma kurbust, et festivalinädalavahetusel tööl pidid olema, minu peale välja valasid ja mulle isikuttõendava dokumendi puudumise tõttu õlut müümast keeldusid.