Hõff 2012: laupäev

Harrastusastroloogidele pakuti midagi ka laupäeval. Penumbra lahkas nii erakordse sündmuse kui täieliku päikesevarjutuse mõju inimpsüühikale. Võimuka olemisega Marga, kellel ühel hetkel lihtsalt meesvaatajate rõõmuks pluus eest natuke avaramaks lõigatakse ja rinnesine õliga sisse määritakse, üritab korrapäraste vahedega paljunevatele kinnisvaramaakleritele oma korterit maha ärida, aga no pidevalt on miski jama. Kas ei ole kodus kohvi, ahistab teda raha nuruv kaltsakas või tüütu naabrinaine ja planeedid muudkui reastuvad.

paljuneme?

Parasjagu kerge hommikune ärataja. Cristina Bondo Margena teeb hea rolli, olustik on mõnusalt sürr ja lõpus tehakse pauku kah. Vahel tasub ikka inimeste vastu kena olla.


Aga kui see kena olemine tähendab palve mine-sinna-majja-ja-too-mulle-need-videokassetid täitmist, siis võib paluja ka rahulikult kukele saata. V/H/S teeb puust ja veriseks, mis siukeses majas juhtuda võib. Tegelikult see raam oli selle antoloogiafilmi kõige nõrgem osa. Hiljuti vaadatud Chilleramas olid lühifilmid head ja ka nende vahel toimunu pakkus huvi. V/H/S-is olid lühifilmid head. Natuke annaks igaühe kallal norida, aga neis kõigis oli head rohkem kui keskpärasust. Armastust otsiv kassisilmadega naine pani esiti muigama. Hotellitoas magavat paarikest filmiv perv tekitas juba veidi kõhedust. Suvalises metsas järjepanu mõrvari saagiks langevate noorukite saatusele kaasaelamine oli juba parasjagu hirmutav, eeskätt tänu sellele võttele, mille abil vihjati mõrtsuka kohalolekule ja kuidas teda kujutati. Ning neljas osa, mille lõpp küll veits lahjaks jäi, keeras sisikonna juba kõvasti sõlme. Kinniste silmadega vaime täis tuppa minemine, sest kui sa neid ei näe, siis ei saa nad ka sind hirmutada, kehtib ainult selle kohta, kel silmad kinni on. Pealtvaatajal oli laup hirmuhigiga kaetud. Viies enam mitte nii kole, aga omad momendid ka seal. Halloweeni õhtul kellegi tuttava tuttava majja pidutsema sõitnud mehed leiavad pööningult damsel in distress'i ja tõestavad veenvalt, et liigne agarus on ogarus. Lahe detail - Vii'st tuttavad seintest sirutuvad käed.
Õhtusemal ajal vaadates, head und selline film vaevalt et esile kutsuks.

muide, tegemist on väga salapärase filmiga, ei treilerit joutuubis, ei pilte googles

Head Und / Mientras Duermes on hispaanlaste väga korraliku trilleri pealkiri äärmiselt sümpaatsest perverdist, kes suudab natuke vähem õnnetu olla vaid siis, kui teised ta ümber õnnetud on. Ei mingit hirmsat lapsepõlvetraumat, stephenkingilikku ahistamisepisoodi, mees lihtsalt on püsivalt õnnetu. Ja võtab oma töökohast kortermaja administraatorina maksimumi, et ka teised majaga seotud inimesed oma eluga erakordselt rahul olla ei saaks. Mis eriti raske ei ole. Ei pea kellelgi mootorsaega jalga otsast saagima, et ta õnnetu oleks. Mõnele piisab ka sellest, kui lemmikloomal kõht lahti on või no vähe tõsisema näitena töökoha kaotamise hirm. Eestlane peaks sellise hirmu stressitasemega suhteliselt hästi kursis olema.

Aga alati on ka mõni selline paadunud optimist, kes suudab leppida asjadega mida ta muuta ei saa. Ning meie antagonist peab oma arsenalist järjest uusi trikke välja võluma, et Clara vaimu murda. Ja see arsenal on muljetavaldav. Vaatamata sellele, et seal klassikalise maniaki tööriista mootorsaage vist ei olegi. Välja seda vähemalt ei võeta. Mis ei tähenda aga, et verd üldse ei näe.

Meenutas muide üht natuke vanemat hispaania trillerit, Palabras Encadenadas, kus üks teine taganeva juuksepiiriga meesterahvas üht naist ahistas.Ehk ei ole mõni lugeja näinud. Tasub vaadata. Mõlemaid.

Täpselt samuti nagu tasub esmalt vaadata Manborgi ja siis ühte teist liha ja metalli sümbioosi võimalusi lahkavat teost. Väga tore oli kusjuures, et enne filmi algust lubati pühalikult, et enne Suures Saalis nädalavahetuse teist Suurt Filmi näitama ei hakata, kui kanadalaste parasjagu haige vaimusünnitus läbi saab. Mitte just igaühe maitsele sobiv f-kategooria teos, kus pool mees - pool masin kurjuse vägede vastu võitlema peab. F võib siinkohal tähendada nii fantastiliselt kehva, financially challenged kui ka feromoonide kütkes deemonit. Ise valige.

Minu meelest täpselt sobiva pikkusega. Korra või paar oleks muidugi võinud veel keegi öelda, et it's not about the killing, it's about family, aga sellisel tasemele jaburuste juures on kõige tähtsam enne ära lõpetada, kui vaataja aju üle hakkab ajama. Manborg lõppes just täpselt õigel ajal.


Ka ses mõttes, et Robocopi õnnestus suurelt ekraanilt täies pikkus vaadata.
Antud linastus lõi minu jaoks Hõffil uue standardi. Kui eelmine aasta ajasin natuke juttu mehega, kes ütles, et ta ainult Tetsuo pärast Haapsallu sõitis, aga no kui ta juba kohal oli, siis vaatas ikka mõne veel. Sellel aastal oli aga Adi kodus oma sisemisele Robocopile otsa vaadanud ja otsustanud Haapsalus vaadata ainult ühe filmi. Ning mees hoidis sõna.
Mõni noorem lugeja ilmselt kehitab praegu õlgu. Mingi 25 aastat vana actionfilm, tosin korda telekast nähtud. Aga näed, vanadel meestel hormoonid möllavad. No lastakse mehel jahipüssiga käsi otsast, läheb ED-209 presentatsioon väheke nihu, nuusutab CEO prostituudi tisside pealt kokaiini, kastetakse paha mees toksiliste jäätmete sisse, aga no peale selle?

Peale selle kõige on tegemist kauni lapsepõlvemälestusega, kus kõik tegelased rääkisid klassikalist kinnipigistatud ninasõõrmete murdes vene keelt. Väga vähe oli ilmselt asju, mida ma lapsepõlves oleks kirglikumalt vihanud, kui neid neetuid kanavarbaid. Kuradi raisad. Vaene kangelaslik Robocop, kes metalsele välimusele vaatamata oli ikkagi inimene, nõrk ja piiratud võimetega (ED-idega võrreldes), oli teistega püsti hädas. Sümboliseerisid nad siis mida iganes.

see pilt võiks aga olla vabalt pärit ka mõnest suhtedraamast

Prantslaste vampiiriloo Surnukahvatu / Livide peategelased Lucie, William ja Ben sümboliseerisid aga eeskätt vististi inimlikku rumalust. Vanasse majja, mis tsivilisatsioonist asub tubli autosõidu ja jalgsimatka kaugusel ja mille ainsaks asukaks on ülemisel korrusel koomaund magav vanaeit, kes rahvajuttude põhjal päratu rikas pidavat olema, otsustab see seltskond rüüsteretkele minna ööpimeduse varjus.
Mis aga lihast ja luust tegelaste vaimunõtrust tasakaalustas oli parasjagu atmosfäärikalt kiiksuv ja kääksuv maja, gaasimaskis vanaeit ja kuskilt x-dimensioonis asuv tuba, milles kolm valges kleidis neidist elutsesid. Eriliselt positiivselt jäid aga meelde peadpööravad mänguasjad ja see suurepärane elusuuruses muusikatoosi pupe. Kogumikus Sünged Varjud on üks lühike ja väga mõjuv jutt "Ja beebi tantsis." Lugege läbi ja vaadake siis seda stseeni uuesti. Näiteks selle viie minuti asemel, kus kaks noort naist käsikäes laia ilma avastama läksid.