sina hääletad, mina vaatan

03 mai 2012

Hõff 2012: reede

Kes kevadel Haapsalus kinos ei käi, selle iPhööni võtavad kuunatsid endale. - Jändja.

Mina käisin ja umbes 2799 inimest veel, nii et Götterdämmerungi lend lükkub nüüd natukeseks edasi. Haapsalu kultuurikeskuse Suure Saali füüsikaliste omaduste tõttu ei mahtunud  küll kogu see mass eelviimasel minutil festivali avafilmiks kuulutatud Iron Sky'd vaatama, aga need 500 õnneliku, kes mahtusid ei pidanud pettuma. Soomlased on hakkama saanud tõeliselt laheda ja poliitiliselt ebakorrektse ulmekomöödiaga, kus seiklevad Great Dictatori põhjal pisikestele hitlerjungedele ajalugu õpetav Renate, segaste motiividega füürerihakatis Klaus, kahtlaselt palju Sarah Palinit meenutav United States of Americas president, naissoost Kapten Kirk Vivian ning loomulikult albiinoneeger James Washington.
see hingestatud kõne... füürer ise oleks ka kade olnud
Kõige üllatavam selle tegelikult küllalt väikese rahaga tehtud filmi juures on väga korraliku tasemega eriefektid. Usutavasti ei oleks küll keegi pahandanud, kui kosmoselahingud (just täpselt - mitmuses, madistatakse ikka põhjalikult) oleks seal kuskil Wing Commanderi tasemel graafikaga olnud, aga mitte sinnapoolegi. Nii väikesed kui suured lennuvahendid liiguvad sujuvalt ja on ka silmale kaunid kaeda. Huvitav mida selline meeskond Avatari rahadega teha oleks suutnud. Natuke kohatu võrdlus tegelikult, Avatari üle filmis nalja ei tehtud ja sellele ei viidatud ka mitte. Kaklusega nõukogus tehti väike kummardus Dr. Strangelovi suunas, suurepärane Der Untergangi teate küll mis stseeni matkimine pani saali naerust rõkkama ja dirižaablite sabas veetud kivilahmakad ei saa olla mujalt kui Heinleini raamatust Kuu on karm armuke, kui nimetada mõned millele viidati.


pildilt on puudu pornoajakiri

Väikes hirm muidugi oli seanssi lõppedes, et kuidas edasi. Täiesti reaalne võimalus, et festivali parim film sai just läbi ja järgmiste kohta ei oska muud targemat öelda, et halb just ei olnud, aga Iron Sky oli ikka parem. Takkajärele tarkusena - asjatu hirm. Ütlen kohe ette ära, et Liigesevalus Hambutu Libahundi "auhind" halvimale filmile jääb sel aastal välja andmata. Ei olnud ühtegi filmi, millest midagi positiivset meelde poleks jäänud.

Isegi need Eesti lühifilmid, mida Pasolini Salole (usaldusväärne allikas, kes bodyhorrori vähese esindatuse üle festivalil parasjagu kurb oli, nimetas hiljem filmi igavaks) eelistasin olid täitsa mõnusad. Sander Marani rotifilm Curiosity Kills võlus oma olekuga. Lopsakate värvidega nostalgilise olekuga. Kuivainete topside valge-punase mummuline kleit. Puitkastiga televiisor. Ümarate nurkadega külmkapp. Kolme jalaga taburet, millele eriti tähtis roll kirjutatud on. Parasjagu lõbus ja verine.
Andrew Bondi Legend Vägevast Seebist muutus teise vaatamiskorraga veelgi paremaks, Andrew töödel ja tegemistel tasub kindlasti silma peal hoida.
Reino Aedmäe pistis rinda sellise žanriga nagu kosmoseulme. Tema Ankh oli kahe eelmise filmiga võrreldes täiesti tõsine ja püüdis mängida vaatajate hirmule kitsaste ruumide, mida täidavad zombieviirusega nakatunud meeskonnaliikmed, peale. Plusspunktid teemavaliku eest. Teostus jäi vähe hüplikuks. Asjad juhtusid kuidagi äkki ning tegelaste motiivid ja eesmärgid jäid vähe segaseks.
Ning neljandaks Ivan Pavljutskovi Emptinest. Psühholoogiline etüüd naisest, kes peab enda sisemise süütundega toime tulema. Lühike ja lööv.


Inbred vaatamise järel jäin aga mõtisklema selle üle, et kui normaalne on sellist filmi naljakaks pidada. Neli noorukit koos kahe sotsiaaltöötajaga harjutavad kuskil karu perses meeskonnana töötamist, kedagi väga ei sega, aga aastasadu omavahel siginud kohalikud panevad nad ikkagi keldrisse kinni ja hakkavad neid parasjagu võigaste etenduste käigus enda ja filmivaatajate lõbustamiseks loojakarja saatma. Ei kõla just komöödiafilmina.
Inimesi ju piinatakse, mis see loeb, et üks kohalik endal tuhkrut püksis kannab ja pornoajakirjades naistele nägude peale loomapäid kleebib ja teised kohalikud teda mingiks eriliseks veidrikuks peavad. Verd ja siseelundeid lendab laias kaares, see väike detail, et silmnägu sodi eest nelipakkidest kokku korjatud prillidega kaitstakse ei tähenda ju midagi. Mootorsaega tükkideks lõikamine ei muutu ka ometi sellest naljakamaks, et ühes normaalses filmis oleks selle koha peal kõik pahad oma õiglase karistuse saanud ja surnuks põlenud. Ja samas vaimus, Deliverance võtteplatsilt pätsatud bändžo plõnnimise saatel, päikeseloojangusse kepslemiseni välja.
Samas, usaldusväärne allikas nurises selle üle, et falloslike sümbolite rohkusele vaatama ühtegi pealesunnitud seksuaalakti ei toimunud, nii et ehk ma vähemalt omas peres ei olegi see kõige degenereerunum pervert. Isegi, kui sellise dementset maitsetuse üle naeran. Mõnuga.
pöörake tähelepanu fallilisele sümbolile hernehirmutis näos

0 comments: