Annie Hall (1977)

Shelley Duvallil on nägu mida ei unusta. Ei saa kuidagi öelda, et tegemist oleks klassikalises mõttes iludusega, aga ta jääb meelde. Mitte halvas mõttes. Pole põhjust karta, et pärast Shiningu nägemist ta öösiti selle pärast hirmust karjudes ärkate, et Wendy Torrance nägu teil silme ees hõljub. Võibolla ainult natuke. Глазы у него такие добрые.
Igatahes tahtsin ma seda nägu ka mingis teises situatsioonis, kui pideva hulluse äärel kõikumise staadiumis, näha. No ja leidsin enda arust lausa ideaalse variandi. Noore Woody Alleni film Annie Hall. Naispeaosaline küll Diane Keaton, aga Shelley oli osaliste nimekirjas ka piisavalt kõrgel kohal.

Tjahh. Ms. Duvall oli tõesti filmis sees ja tegi ka meeldejääva rolli. Umbes kolme minuti pikkuse rolli. Oleks köögis võileiba tegemas käinud oleks maha maganud. Filmiajas jõuab Pam Alvy Singerile kiita seda lugu, saavutada orgasmi ja nautida seksijärgset sigaretti kiiremini, kui Dylan oma lauluga ühele poole saab.
Nii et leidke mingi muu põhjus filmi vaatamiseks. Alleni enda sõnade põhjal üldse mitte autobiograafiliste mõjutustega sotsiaalselt kohmetu küünik Alvy näiteks. See eeldab siis seda, et teile Woody Alleni huumor istub. Ma ise kirjeldaks seda sõnaga "muhe". Sa ei naera laginal, aga väike muie on pidevalt näol. Suunurki aitavad üleval hoida ka mitmed tulevased kuulsad tegijad, kes ekraanilt korraks läbi astuvad - Cristopher Walken ja Jeff Goldblum näiteks. Ja Alvy komme suvalistel hetkel stseenist läbi jalutavate statistidega jutlema asuda mõjus ka positiivselt.

Muigamisest ei piisa aga selleks, et mina seda oma lemmikuks Woody Alleni filmiks nimetaksin. Neist viiest mida ma näinud olen. Midnight in Paris näiteks on etem.