Reaktsioon VIII

Suvi on ikka selline aeg, kui tagaaias grill igal võimalusel tossama aetakse ja tähtsaid mõtteid mõeldes õlut libistatakse. Lisaks sisustab küllalt arvuka seltskonna, kelle hulka ka mina kuulun, aega kerajat moodustist mööda rohelist platsi taga ajavate meeste jälgimine. Selles valguses tuleb Reaktori toimetusele aitäh öelda, et kaheksas ajakirjanumber suviselt kerge kokku pandi. Läks alla nagu lupsti. Aga hakkame siis ülevaatega kohe naksti pihta, grillil ju juba tuli all.
Kui keski peaks küsima, mis selle numbri eelnevatest esile tõstab teeb, siis tasub küsijal silmaarsti vastuvõtule minemine kaalumisele võtta. Kui kaanepildid ka edaspidi nii vinged olema saavad, oleks ajakirja paberkandjal minekut küll.
Intervjuu ei olnud sedakorda kõige õnnestunum. Agur ja Tuuli tundusid, kui usin kooliõpilane, kes hea hinde nimel pingutab ja tõrges raamatukoguhoidja, kel otsest põhjust intervjuust keeldumiseks ei ole, aga midagi huvitavat ka kah rääkida ei kavatse. Küsimus-vastus, plaks, järgmine teema.
Taaga plaati "Rist viletsuse teel" ei ole ise veel kuulanud, mingil hetkel võtan kindlasti ette, aga Jaagup Mahkra pigem positiivsele hinnangule alternatiivset lugemist veidi juurde. Janar Ala ütleb mis tema sest plaadist arvab ja Mart Juur vihjab Muusikakriitiku surmas, sellele mis ta Janar Ala arvamusest arvab.
Koomiksiülevaade oli taaskord täpselt selline, et ma jäin pärast lugemist näljase näoga ringi vahtima, et kui nüüd oleks see sari ainult käeulatuses, kohe paneks ukse lukku ära ja tõmbaks tugitoolis end nendega koos kerra. Alati hea arvustuse tunnus.
Alien3 filmiloo juures ei jäänud mul küll mingit kahtlust, et antud teema on Marti juba pikalt vaevanud ja nüüd lõpuks võttis ta aegade jooksul kogunenud erinevad infokübemed kokku, luges veel juurde ja valas oma tunded paberile. Mõttelise jätku/eel-loona tasub lugeda ka tema Prometheuse ülevaadet.

Teine sellesinatse ajakirjanumbri silmakomm on hiljuti manalateele vajunud Ray Bradbury lühiloo ainetel valminud pildiseeria. Selline mõnus Pioneeri/Põhjanaela fiiling. Ehk oleks võinud oma pliiatsil veel julgemalt lennelda lasta. Inimesena, kelle joonistamisanne piirdub enamvähem äratuntavate munade sirgeldamisega, on alati müstilisena tundunud, kuidas annab ka keerukamaid kujundeid paberile kanda. Annil on oskus kindlasti olemas, nii et järgmine kord paluks vähem kastikesi, mida täidavad pead ja jutumullid ja rohkem lehekülgi üheksa.
Algajate ulmeautorite juttude kommentaariks sedakorda niipalju, et toimetusel tasuks Triinu ja Kristiina tegemistel silm peal hoida. Potentsiaali on.