Diana pulmapidu / Diana’s Wedding / Dianas bryllup (2020)

Tartuff. Sume suveõhtu Raekoja platsis, mõnus sumin ja kohvikutest kostuv klaaside kõlin. Õlale toetatud pea, toolide vahekohas kohtuvad käed ja elevus kohe kohe algavast värvilisest ja helgest loost, mida jälgides olmemured kuskile kaugele kaugele ära kaovad. Täna on see õhtu. „Diana pulmapidu“ on täpselt selline lugu.

Diana vanemad Terje ja Liv abielluvad 29.juulil 1981. Samal päeval kui printsess Diana. Filmi lavastaja ja stsenarist Charlotte Blom kasutabki printsessi abielu olulisi hetki Diana vanemate loo raamimiseks. Mitte, et need kuidagi paralleelselt või sarnaselt kulgeksid, pigem illustreerimaks, et meil kõigil on oma unikaalsed lood ja kõrvalseisjana näeme me ainul kilde. Kilde, mida meile kas valitakse näidata või mille tunnistajateks juhuslikult satume. Kogu lugu teavad ainult osalised ise.

Ja kuigi need killud, mida meile filmis näidatakse ei ole kaugeltki mitte läbinisti positiivsed on neis kõigis midagi tähtsamat. Neis on kirge. Näiteks selleks, et sa saakisid mootorsaega koduukse sisse augu saagida, on esmalt vaja, et sind oleks sellest uksest stripiklubis aset leidnud intsidendi pärast välja visatud. Ja mis saaks olla parem sellest, kui ukseaugust tagasi tuppa ronides näha rõõmu toasaolija näol. Et tegelikult ta nii lootis ja ootas, et sa selle ukse maha lõhuksid.

Sest mis võiks olla kurvem sellest, kui see, et uks ei olegi üldse lukus, on tegelikult pärani lahti, aga teine ei tahagi sellest uksest sisse tulla. Filmis iseloomustab seda kiretust ehk kõige paremini Livi poolt üleaedsele Unnile lausutud: „Well, some talk while others fuck“.

Aga neid kilde vaadates ei teki kordagi masendust. Mitte sinnapoolegi. Kirg tähendab ju hoolimist. Ilma tülitsemata ei saa olla leppimist. Kordagi ei teki kõhklust ses osas, et kumma naabripaari suhe on tervislikum. Mitte ideealne ega täiuslik. Seda leiab ainult Instagramist. Tervislikum.

„Diana pulmapidu“ ei ole täiuslik film. Aga see on tervislikult positiivne. Filmi lõppedes on sul tunne, et maailm on üks ütlemata helge paik. On alati olnud ja on ka edaspidi. Seda tunnet tasub hoida.

* tekst ilmus Tartu Postimehes 06.08.2021

Hea abikaasa / A Good Man (2020)

Seekord alustame lõpust. Kui ekraanile ilmub kaader päikeselisest pargist, kus emad-isad oma lastega pikniku peavad ja mängivad, siis kas Benjamin, Aude ja nende laps paistavad selle rahvahulga seest kuidagi silma? Kui sa näed seda õnnelike nägudega perekonda kaamera poole jalutamas, siis mis tunne tekib? Minule näiteks väga meeldib õnnelike inimesi vaadata, see neist õhkuv rahus olemine on justkui tasuta doping, võta ainult vastu. Mistõttu on mul väga keeruline mõista, miks on inimesi, kes arvavad, et neil on õigus õnne keelata.

Seekordsetes ülevaadetes ma korra olen juba ühe filmi sisu ette ära rääkinud, püüan seekord end tagasi hoida. Piirdume sellega, et Benjamin ja Aude ei ole päris traditsiooniline perekond ja nende lapse saamise lugu ei ole päris traditsiooniline.

Üks filmi võtmetähtsusega stseene leiab aset Benjamini ja tema venna vahel. Vend peab pärast suure uudise kuulmist lühikese monoloogi, millest jäi eriti kõrvu kraapivalt kostma „sinu jaoks on see jah lihtne...“. Mulle on jäänud mulje, et elul on meie kõigi jaoks vimkasid varuks: pettumusi ja läbikukkumisi ja halba õnne. Ja ma usun, et kui antaks valida, siis üldiselt me eelistaks ikkagi positiivseid üllatusi ja õnnestumisi ja vedamist. Keegi ei vali õnnetu olemist. Kogu aeg ei saa loomulikult eufooriliselt pilvepiiril kõndida, aga pigem hääletaks ikkagi õnnelik olemise poolt. Ja ometi on hetki, kus keegi meie lähedastest jagab midagi, mis teda õnnelikuks teeb ja meie keerame selle ümber „sinu jaoks on see jah lihtsaks“. Otsekui me vastutaks kellegi teise valikute ja otsuse eest. Justkui see oleks meie asi neid kellelegi kolmandale õigustada või põhjendada. Benjamin otsustas saada lapsevanemaks. Tema on oma valikuga rahul. See kuidas ja kas ja kellele ta oma otsust kunagi seletab on juba tema asi.

Mina enda jaoks võtangi sellest filmist kaasa selle, et kui kunagi tulevikus keegi mulle midagi sedavõrd isikliku usaldab, siis oleks mul meeles esimese asjana küsida: „Kas sa oled rahul?“. „Teeb see sind õnnelikuks?“.

*tekst ilmus "Tartu Postimehes" 05.08.2021

Viimastest tegemistest

Kokku avaldas Tartu Postimehes Pöffi ajal seitse teksti, mille autoriks ma olin. Valisin neist neli südamelähedasemat, mida siin blogis tasuta aga toimetamata kujul jagada. Kel huvi, siis on võimalik minna ja korrektselt komastatud tekste TP veebis lugeda.

Uudishimust vaatasin pärast võitjate väljakuulutamist ära ka auhinnatud "Armugani" ja "Hirmu" ja kehitasin nende peale õlgu. Ei olnud kummaski minu jaoks sellist emotsionaalset haaravust kui "Sõna sõna vastu" või "Fortuna - tüdruk ja hiiglased"

Aga mitte Pöffist ei tahtnud ma täna kirjutada. Eneseharimise eesmärgil läksin sügisel Lauri "Hollywood ja žanrifilm" loenguid kuulama ja arvestuse saamiseks kirjutasin mõned leheküljed vesternist. Nii nagu see sel loengul vist aegade algusest arvestuse saamise tarbekes ülesandeks on olnud. Ulmeajakirja toimetus, kellele tavapärase õnnesoovi asemel vesternitöö ette söötsin võttis kirjatüki avaldada. Nii et kes veel ei ole värsket "Reaktorit" lugenud, siis olgu see teile lisamotivaatoriks.

Vee peal / On the Water (2020)

Kuidas keegi, aga mina olen Eesti filmi suhtes absoluutselt erapoolik. Ma lähen teda alati vaatama selle ootusega, et näen midagi head. Ja isegi kui film tervikuna on kaheldava väärtusega, siis midagi toredat või positiivset temast ikka leiab.

Seda enam hea meel on selle üle, et värskelt „Vee peal“ näinuna ei pea hakkama kivist vett välja pigistama. Siin ei ole kahelda ega kõhelda midagi. Algusest lõpuni väärt vaatamine. Arvestades milline hulk kvaliteetset kodumaist kino on üldse viimaste aastate jooksul kinodesse jõudnud, siis ehk on nüüd aeg lõplikult loobuda mõttearendustest igavast ja hallist Eesti filmist, mis venib ja venib lõputult ja kuhugi välja ei jõua. Näiteid hoogsatest, sisukatest ja mis kõige olulisem, vaatajaile korda minevatest filmidest on sedavõrd palju.

Ajal kui kilekott oli staatusesümbol ja järjekorras seismine eestlaste rahvusspordiala elab Andres vanaema-vanaisa hoole all ühes väikses eesti linnas. Poisi isa jäi Venemaal kadunuks, ema on Rootsis ja poiss ise ei suuda kuidagi õppimisele keskenduda. Vähemalt järv lähedal, kuhu saab koos maailma kõige targema lollipaberitega mehega kalale pageda. Sest vee peal on lihtne, aga vaat', maa peal, siin saab elu su kohe kätte.

Ja seal elus on kõike – surma ja valu ja kadedust, aga ka siirust, rõõmu ja armastust. Olgu siis „Huckleberry Finni“ lugemise pärast pahandustesse sattunud Valter või järvepõhjast välja tõmmetud autoraadio elule putitanud Kolla või malemängu entusiast ja masturbatsioonivastane Papa kui nimetada vaid mõned värvikatest tegelastest, kes kõik Andrese kasvamist ühel või teisel moel mõjutasid. Nende kõigi elud läksid mulle korda, keegi neist ei mõjunud kohatäitena ja kellegi osas ei tekkinud tunnet, et on ikka jobu.

Ekraanil toimetasid päris inimesed oma päris tegemistega ja vaatajana sa oled kurb kui neil läheb halvasti ja rõõmustad kui midagi õnnestub. Nemad ei muuda maailma suurte otsuste ja tegude läbi, aga nad mõjutavad oma igapäevaste tegemistega ümbritsevate inimeste elusid ja et nad keegi ei ole oma põhiolemuselt halvad ega taha teistele halba, siis pigem on see muutus positiivses suunas.

Kõige parem reklaam filmile on minu meelest aga see, et näitlejad ise nautisid niiväga loomisprotsessi, et vähemalt kahes stseenis ei suutnud nad kaamera ees oma rõõmu peita ja naeru pidada.

tekst ilmus 27. novembri Tartu Postimehes

Sõna sõna vastu / Submission / Submissão (2020)

Ma usun, et igaühe tuvusringkonnas on vähemalt üks inimene, kes võimaluse korral uhkusega teavitab, et tema õudusfilme ei vaata. Et ta ei saa aru, miks selliseid filme üldse tehakse. Ja kes on need inimesed, kes neid vabatahtlikult vaatamas käivad?

Pöffi veebilehel kasutatakse „Sõna sõna vastu“ žanrimääratlusena draamat. Ilmselt siis kartusest mingit hulka publikut eemale peletada, sest sisuliselt on tegemist ikkagi õudusfilmiga. Mitte siis sellisega, kus hokimaskis maniakk metsas poolpaljast neidu taga ajab, vaid sellisega, kus õudus leiab aset kõrvalkorteris, kurjategija ja ohver on täiesti ontlikud ühiskonna liikmed ja keegi ei tule selle pealegi, et midagi võiks valesti olla.

Filmis on stseen, kus kübetki empaatiat üles näitamata täidetakse ankeeti selle kohta, kas pool tundi tagasi vägistatud naine on ennast pesnud, riideid vahetanud või vetsus käinud. On stseen, kus keskealine valge mees räägib kindlas kõneviisis, kuidas naine peaks end pärast vägistamist tundma. On stseen, kus mees kirjeldab üheselt arusaadavalt vägistamist, aga lõpetab oma ütluste andmise seisukohaga, et ei näe endal süüd, kuna tahtis vaid oma naisega armatseda.

Surmahirm ja sugutung olevat mingi käsitluse järgi maailma edasiviivad jõud, aga teadlikult oma iha kellegi teise tahtest ülemaks seadmine on jälestusväärne. Olenemata sellest, mis kellelgi seljas või kui palju keegi joonud või kas kunagi oli tahe mõlemapoolne.

Kuigi „Sõna sõna vastu“ on film väga keerulisel teemal, siis selliseid filme on vaja teha ja vaja vaadata, sest mida rohkem näidata valgust suletud uste taga toimuvale, seda väiksemaks jääb hirm ja vähemaks häbi. Nii et olgu siin kõhklejatele rahustuseks öeldud, et sellest vaatamisest ei jää sisse mitte kontrollimatu emotsioonide möll. Lavastaja on kenasti vältinud niigi emotsionaalsele teemale liigsete värvide lisamist. Näiteks see välispinnal kiretu käsitlus kohtusaalis on täpselt selle piiri peal, et vaatajana ei lähe sa marru. Suuresti tänu sellele, et väikeste detailidega on antud see kindlus, et naine ei ole ohvrirolli kinni jäänud. Temaga on juhtunud midagi kohutavat, aga ta ei lõpeta selle pärast edasi elamist.

tekst ilmus 23. novembri Tartu Postimehes

Sentents / Sententia / Сентенция (2020)

Kuni käesoleva aasta kevadeni oli Varlam Šalamov minu jaoks täiesti tundmatu nimi. Siis said aga tema eesti keeles ilmunud „Kolõma jutud“ mitmes erinevad portaalis ja ajalehes tähelepanuväärselt arvustatud. Põhinevad need jutud mehe isiklikele kogemustele Nõukogude Liidu vangilaagrites, kus ta veetis suure osa aastatest 1937 – 1951. Mitmed neist arvustustest on veebist lihtsasti leitavad ja vabalt loetavad, soovitan uurida. Mulle jäi nende lugemise järel Šalamovi nimi igatahes mällu.

Dmitry Rudakovi lavastajadebüüti tutvustava treileri põhjal veidi dokumentaalfilmiliku tundega „Sentents“ oli minu jaoks selles valguses loogiline valik vaatamiseks. Treiler, milles otse kaamerasse vaatav mees kirjeldab männiokastest „vitamiinide“ valmistamise protsessi, on ses mõttes petlik, et tegelikult ei tule näitamisele dokumentaalfilm. Algab film hoopiski sissejuhatava tekstiga, milles antakse vaatajale teada, et Šalamov veetis oma elu viimased aastad dementsena haiglas. Küll aga annab treiler päris hea võtme filmile lähenemiseks, täpselt nii aeglaselt ja mõtlikult kulgev see linateos ongi. Kindlasti ole tegemist lihtsa vaatamisega, nõuab süvenemist ja pidevat kaasamõtlemist ja kuulamist, sest meeleolu loovad muuhulgas nii lintmaki krabisemine, tooli betoonpõrandal lohisemise hääl kui ka kandvad pausid. Vene keele oskus tuleb samuti kasuks.

Üldistavalt leian, et lavastaja on päris hästi suutnud visualiseerida elujanu. Ei ole loomulikult võimalik ette kujutada, milliste deemonitega Gulagist läbi käinud inimene elu lõpuni võitlema peab, küll aga võib aimata, et mida hapramaks muutub side reaalsusega, seda rohkem deemonid võimu võtavad. Ja siin tulebki mängu tahe kõige kiuste sidet pärismaailmaga säilitada. Olgu see siis mööda koridori liikudes seinast kinni hoidmine või haiglavoodis mantrana luuletuse lugemine. Šalamov sunnib füüsiliselt enda mälu mäletama.

Sest mäletamine on tähtis. Mida kaugemale me mingist kohutavast südmusest liigume, seda olulisemaks muutub mäletamine. Mäletamine ja rääkimine. Et mälestus ei kaoks. Et õudused ei korduks. Et meie teiste tehtud vigu ei kordaks.

tekst ilmus 18. novembri Tartu Postimehes

Rätsep / Taylor / Raftis (2020)

PÖFF võib oma suuruses olla mõnevõrra hirmutav. Tartuski tuleb kinodes näitamisele ligi sada filmi. Kuidas sellise hulga seest valik teha? Vähestel on ilmselt see võimalus ja tahe end järgneva kahe ja poole nädala jooksul ainult filmide vaatamisele pühendada. Muidugi võib lasta end üllatada ja minna lihtsalt seanssi alguseks kohale. Võib aga ka usaldada kellegi teise maitset ja kirjutatud kokkuvõtet. Ehk siis selles kokkuvõttes peaks olema midagi mis kõnetab.

Sonia Liza täispika filmi lavastajadebüüdi puhul usun ma, et selleks võlusõnaks on filmi pealkiri ise. Mingeid trikke siin ei ole, filmi peategelaseks ongi rätsep. Siinkohal võib küll tulla lahknevusi, kel tuleb nüüd silme ette Jorh Aadniel „Suves“ kive veeretamas, kel „Sügises“ kaupmehehärrale peent prantsuse pintsakut selga passitamas, aga see seos paneb ootused antud filmile parasjagu õigesse kohta.

Kuigi, oma olemuselt on „Rätsep“ veidi peenem film. Koomiline, aga mitte jantlik. Ateenas avab Nikos hommikuti oma isa rätsepaäri uksed ja jääb ootama kliente nõelasilmast tulnud ülikondadele, mida inimesed endale praegustes oludes lubada ei saa. Kes kunagi on kaubanduses töötanud, ei pea ilmselt pikalt meenutama hetke, kui seisad värskelt ja rõõmsalt hommikul leti taga ja ootad päeva esimest klienti ja kuidas iga mööduva minutiga see värskus veidi väiksemaks jääb. Nikosel võivad küll olla oma väiksed kiiksud, aga et tegemist on lõpuni väljapeetud härrasmehega, siis tema rõõmust meelt tulemata jäänud kliendid vähemalt väliselt ei kõiguta. Tegutsema paneb ta oht, et pank võla katteks ruumid käest võtab.

Filmi temaatikale ja üldisele päikselisele tonaalsusele kohaselt võib lavastaja lähenemist keerukamatele teemadele võrrelda siidiriide õrna puudutusega. Nii tegevust käivitav rahamure kui ka Nikose ja tema abilise vahel tärkava romantilise suhte võimalikud tagajärjed on kuidagi taustal. Eestkätt on tegemist filmiga, mis keskendub vanadest harjumustest lahtilaskmisele ja muutuste aktsepteerimisele. Kui isegi Nikose isa, kelle jaoks ainus õige õmblustöö on ülikonna õmblemine, suudab tunnustada poja õmmeldud pruutkleitide kvaliteeti, siis on see üks väga positiivne ja elujaatav stseen. Sest nagu vanem härrasmees filmis isegi sõnab „On ajad ja nad on alati muutumises“ Meie asi on leida viis kaasa muutuda.

 *tekst ilmus 13. novembri Tartu Postimehes

Olen suvel usin olnud

Alles oli HÕFF ja nüüd on juba Tartuff möödas. Ootamatult kombel avanes mul võimalus täiesti oma maitse järgi festivali kavast kuus filmi valida ja neist etteantud tähemärkide piires Tartu Postimehele ülevaated kirjutada. Kolm neist kuuest on nüüd ka siin blogis loetavad, kõik kuus kenasti toimetatult ja komastatult digitellimuse omanikele Postimehe veebist kättesaadavad.

Sama ootamatult olen ma nüüdseks kahel korral Sirpi üksjagu mahukamad tekstid kirjutanud ja need on täiesti tasuta kujul veebist kättesaadavad. Keda huvitab kuidas Elektrikino ERMi taga välikino näitas või mis mõtteid minus dokfilm Quentin Tarantinost tekitas, siis tasub minna ja lugeda.

No ja siis on muidugi ka "Reaktor". Vahepealsetes numbrites on "Palju õnne" rubriik ilusti sees olnud, aga et lisaks Tartuffile toimus augustis palju ja põnevaid jalkamänge, siis nüüd kohe kohe ilmuvas numbris Takashi Miikest juttu ei tule. Vaatamisplaan on aga paigas, nii et tulemata see jutt ei jää.

Kinos käisin ka siin üks päev. Maru head filmi nägin. Spike Lee "Do the Right Thing" (1989). Aeg kulgeb seal lihtsalt ja selgelt, tegevus algab hommikul ja kulmineerub õhtul. Ma ei olnud selleks kulminatsiooniks üldse valmis, kõik see eelnev tühikargamine uinutas ja pani arvama, et lähebki sedasi ladnalt lõpuni välja. Et no on jah mingid pinged, aga see pitsaputka on seal juba 25 aastat olnud, küll läheb ka see mats mööda. Aga piisab ainult sellest, kui muidu mõistuse häält kehastanud mees korra ei suuda oma emotsioone kontrollida ja vimm prahvatab kontrollimatult.

"Tenetit" vaatasin ka. Ei tunne vajadust tast kirjutada.

Autoportree / Self Portrait (2020)

Silmad on hinge peegel. Enam selgemalt ei ole võimalik seda ütlust visuaalselt tabada kui stseenis, kus Lene Marie pärast arstliku ülevaatust koridoris kaamerasse räägib. Temas oli hirm, et läheb nii nagu alati on läinud ja ta jäetakse mingiks ajaks ravile, aga see puhas kergendus tema silmis sel hetkel on tõeliselt helge moment. Oma osa selles, et Lene Marie silmad on nii väljendusrikkad tuleneb otseselt tema haigusest. Noor naine on anorektik. Ja tema silmad on ta näo ja keha suhtes ebaproportsionaalselt suured. Ja enamasti on neis silmis väsimus ja kurbus ja ebakindlus.

Tema haigus ei defineeri aga Lene Maried inimese ega loojana ja ta ise ütleb selle samuti korduvalt välja, et ta soovib, et teda hinnataks ainult ta ande põhjal. Lene Marie on nimelt väga andekas fotograaf. Kellele, nagu ilmselt enamikule loojatele on oluline, et hinnataks mida ja kuidas ta pildistab, mitte kes pildistab.

Lene Marie puhul muudab selle muidugi keerulisemaks fakt, et ta on päris tihti ise oma kaamera ees. Ja need on väga ausad ja mõjusad pildi. Tema teostest näituse kokku panna aidanud fotograaf näeb neis seoseid Caravaggio maalide ja rõhutab piltide religioosset efekti. Naine ise soovis lihtsalt aega peatatada ja leidis lahenduse fotograafias, sest hea foto suudab aega nii peatada, et tabatud hetk hiljem selle foto vaatajat kõnetab ja selle hetke peale mõtlema panna. Tunnistan ausalt, et minu esimene reaktsioon Lene autoportreid nähes oli uskumatus. Need ei saa olla päris pildid. See seal ei saa olla päris inimene. Need tundusid liiga unenäolised, pigem maalid kui fotod. Isik neil fotodel oli pigem pärit vaimude maailmas kui siit, meie elavate hulgast. Ja alles siis jõudsin ma selleni, et märkasin valguse ja värvi ja ruumi kasutamist, mis kõik aitasid Lene Mariel neil fotodel veelgi rohkem esile tõusta.

Kindlasti ei ole „Autoportree“ selline helge film, mis toob päikese pilve tagant välja, aga Lene Marie lugu oli selles mõttes õnnelik, et tal oli sedavõrd palju sisemist jõudu ja tuge oma lähedastelt, et ta leidis selle ühe asja, mille abil lootis oma haiguse seljatada. Ja see on kõige olulisem, mis sellest filmist kaasa võtta. Olge vajadusel see tugi või otsige seda tuge.

*tekst ilmus 13.augusti Tartu Postimehes

Hüvasti! / House of Hummingbird (2018)

Hommik. Sa kiidad tööl kohvimasina juures eile nähtud Brasiilia draamat. Kolleeg kuulab sind huvitatult ja küsib siis soovitust tänaseks õhtuks. Hmm, kavast silmi üle lastes jäi Sulle silma üks kentsaka nimega Lõuna-Korea film. „House of Hummingbird“ Ütled selle enesekindlalt välja ja loodad salamisi, et kolleeg täpsemalt ei päri. Sisu oli ju tal tegelikult selline lihtsake. Noor tüdruk, esimene armastus, perega keerulised suhted. Klassikaline teismeline.

Mis ei ole klassikaline ja mis selle pealtnäha lihtsa filmi eriliseks muudab on taustsüsteem. Ehk on sealsamas kohvimasina juures mõnda aega varem jutuks tulnud artikkel „Jaapani kontorirott naljalt selget päeva ei näe“, mille sisu lühidalt kokku võttes on selline, et kuigi kontoritöötajate jaoks on töövälisel ajal ülemuste ja kaastöötajatega koos joomas käimine praktiliselt et kohustuslik ja igapäevane, siis alkoholismi kui sellist Jaapanis ei eksisteeri. Tegemist pere siseasjaga ja pere siseasju teistele ei näidata ega räägita. Ma usun, et olulist erinevust ses teemas nende kahe riigi vahel ei ole. Pigem kehtib pereasjadest mitte rääkimise reegel palju laiemaltki. Isegi perekonnaringis sees.

Filmis kujutatud põhjal on olulisem perekonna au ülahoidmine. Emotsioonide väljanäitamine on ühtviisi nii ebaviisakas kui ka lugupidamatu. Ja nii ongi tegelaste käitumine mingites olukordades ja nende reaktsioonid keeruliselt mõistetavad.. Kui keegi nutab, siis on ootus, et mõni perekonnaliige läheb ja paneb vähemalt käe lohutuseks ümber. Ei, kogu pere istub õhtusöögilauas ja vaatab seni kaugusse kuni ebasobival käituv pereliige enda emotsioonidest võitu saab. Samas põhjust emotsionaalne olla on seal kõigil. Enamasti ei näidata tundeid aga välja ja kui vahel toimubki plahvatus, siis hetk hiljem käitutakse juba selliselt nagu polekski midagi juhtunud. Lihtsalt killud tuleb kokku korjata.

Võrdluses näiteks „Nähtamatu eluga“ on film muidugi hoopis vaoshoitum, väga keerulistele teemadele kas vihjatakse või mainitakse kuidagi möödaminnes. Aga sarnaselt „Nähtamatu eluga“ on ka Sun-hee ideeaalne tulevik juba väga pikalt teiste inimeste poolt ära planeeritud, samas kui tüdruk ise ootab kannatamatult hetke, kui tema elu võiks särama lüüa.

Ja nii Sa vaatadki seda filmi ja võibolla jääd ka ühel hetkel mõtlema küsimusi ühest stseenist „Täis inimesi, kelle näod on tuttavad, aga kui paljusid neist me tõeliselt mõistame?“

*tekst ilmus 11.augusti Tartu Postimehes

Nähtamatu elu / Invisible Life of Eurídice Gusmão (2019)

Hommik. Sa istud köögilaua taga, värske leht ees ja aurav kohvitass käeulatuses. Kannäe, Tartuff algab täna. Mingi Brasiilia film. Lavastaja Karim Ainouzi. Kahte peategelast kehastavad Carol Duarte ja Julia Stockler. Põhineb Martha Batalha raamatul. Täiesti võõrad nimed. Aga kohvi lõhnab hästi. Kohvioad tulevad ju ka Brasiiliast. Raadios mängib Singer Vingeri „Mina pean sambat tantsida saama“. Ümised seda kaasa ja otsustad, et aitab sellest kehvast suusailmast küll. Õhtul ootab Sind Raekoja plats, Suhkrupea mägi ja Copacabana rand. Vihmakeebi peab muidugi kotti pistma.

Õhtu. Film läheb käima. Hmm, oodatud karnevali ei paista kusagilt. On hoopis kaks õde, kes peavad hakkama saama sellega, et nende unistustel ei ole selles eelmise sajandi keskpaiga Rio de Janeiros kohta. Guida julges unistada armastusest ja nüüd ei ole tal enam oma koduski kohta, sest tema isa ütles nii ja tema ema ei öelnud midagi. Euridice on lootustandev pianist, kes unistab Viini Konservatooriumist, aga tema koht on seal kus tema abikaasa ütleb, et see on. Meeste tehtud otsuste tõttu lahutatakse õed teineteisest ja nüüd peavad nad hoidma kinni ja leidma lohutust lootusest, et teine elab oma unistuste elu.

Filmid, mille vaatamist tuleb alustada küllalt puhtalt lehtelt sunnivad minu kogemuse põhjal keskmisest rohkem keskenduma. Kui ei ole varasemast tuttav lavastja käekirja või näitlejate mänguga tuleb looga kaasas püsimiseks ja oluliste detailide tabamiseks kogu tähelepanu filmile suunata. Ilmselt ei üllata see kedagi, et Guida suur armumine lõppeb nii nagu ta lõppeb. Huvitav on aga jälgida kuidas kojusaabumise stseen välja mängitakse. Mina näiteks ei ole nii intensiivset kala rappimist varem näinud.

Ühest kokkuvõttest jäi filmi žanrimääratlusena silma melodraama. Melodraama vihjab minu hinnangul aga emotsioonide forsseerimisele. Samas ei tundnud ma küll vaatamise ajal, et siin nüüd kuidagi üle pingutati, et päris inimesed päris elus nii ei reageeri. Jättis väga elulise filmi mulje. „Nähtamatu elu“ kangelannad püüavad mitte lasta elul endast üle sõita. Ja just see elulisus võikski vaatajana kaasa haarata. Sa tahad, et õdedel läheks hästi, tahad, et Euridice saaks konservatooriumisse sisse, tahad et õed saaksid uuesti kokku, tahad, et need lollakad mehed leiaksid endast niipalju jõudu ja julgust, et tunnistada oma vigu.

*tekst ilmus 10.augusti Tartu Postimehes