M&M / Mary and Max (2009)

Selleaastane jõulufilmisoovitus tundus esiti pühade aega sobivat kui paar villaseid sokke kingikotti. Kaks maailma eri otsades elavat üksikut hinge, kes läbi absoluutse juhuse üksteisega kirjavahetust pidama satuvad, mingit otsa pidi lausa tõsieluline, kui algustiitreid uskuda. Selline film saab ju ainult ühtmoodi lõppeda. Kirjasõbrad saavad filmi lõpus kokku ja kui just armastuseleek õide ei puhke, siis vähemalt igavese sõpruse märgiks verevanne ikka antakse.

Mary ja Max sedasi ei lõppe. Esimese hooga tundus lõpp lausa nii masendav, et kaalusin tõsiselt mingi väheke konventsionaalsema jõulufilmi vaatamist ja soovitamist. Aga mõtlesin ümber. Sest erinevalt näiteks ajakirjanikust, kelle arvates ei kõlbagi Die Hardi 11. korda vaadata, siis minu arust ei pea jõulud olema libategelikkuse aeg. Paaniliselt kaubanduskeskuste tuledesäras kohusetundest kokku kuhjatava libajõulurõõmu asemel pange parem perega koos tihasele pekki ja tundke rõõmu sellest, et teil on lähedane inimene käegakatsutavas kauguses. Ning kui ei ole, siis lööge aga telefoniraamat lahti ja proovige õnne.

Nii et kuigi päris paljud teised arvajad on samuti kasutanud filmi kirjeldamiseks sõna "masendav", siis tegelikult tasuks rõhuda filmi võimele vaatenurgaga mängimisel. Vahel on must huumor ainus asi, mis musta masendusse langemast takistab.

Minu selleaastane jõuluplaat on aga Noah and the Whale - Last Night on Earth. Mõnus indiefolk/rock/pop.

Punamütsike libahundi vastu / Red Riding Hood (2011)

Väike rollimäng.
Oled ühel korteripeol ennast juba parasjagu mõnusalt ära sättinud ja kätte on tulnud joutuubi disko aeg. Rotatsiooni korras on jõudnud kätte sinu aeg mõni eriliselt cämp lugu mängima panna ja end  sulnite kaheksakümnendate italomuusika rütmis tooli peal keerutades tuleb sul suurepärane idee ka korraks facebooki logida ja PimpVilles oma lõbumajade eest katuseraha ära maksta, et mõni konkureeriv sutekas su neiudele käppa peale ei saaks panna. Ülevas meelolus olles unustad ennast aga välja logimata ja järgmine diskor haistab suurepärast võimalust väheke pulli teha. Klassikalise seksuaalse sättumuse muutumise teemalise staatuseuuenduse asemel "meeldib" talle aga hoopis Paddington 4ever After kommuuni jõulumäng, mille peavõiduks on lennureis koos kõigi Twilighti osalistega.
Saatuse irooniana õnnestubki sul peavõit kotti pista ja eriti julma pöördena ei ole sul ka õrna aimu, mis seltskonnaga koos see reis toimuma saab. Ning sel hetkel kui sa oma toolil istud, rihmad kenasti kinni ja trobikond vampiire ja libahunte "Surprise!" karjudes lennukise trügib, pole sul enam põgeneda mitte kuskile mujale kui tualetti. Kolm tundi, 16 piinliku rajule kõhuhädale viitamist ja 28 Mile High Clubiga ühinemisega tagasilükkamist hiljem halastab aga kõigevägem sulle ja progressiivsemale osale filmisõpradest ning suskab välgunoolega sabatüüri küljest. Katastroofi elate üle ja leiate end üksikult saarelt sina, esimese Twilighti lavastaja Catherine Hardwicke, kinotehniline aparatuur ja filmivalik, mis sul silmist verepisarad jooksma paneb. Twilight 1 - mitu, Abduction, Water for Elephants ja Red Riding Hood. Teoreetiliselt on ka võimalus, et nad ei pane vaatamise ajal su pead plahvatama, aga väga nagu ei kisu järgi uurima. Samas mida muud sa hilistel õhtutundidel oma palmipuu otsa ehitatud onnis ikka teed?

Sellises situatsioonis mina soovitan ette võtta Punamütsikese, küll mõneti erinev Perrault'i või vendade Grimmide versioonidest, aga vähemalt Amanda Seyfried on silmale küllalt leebe vaatepilt ja Gary Oldmanil on lahe elevant.

Märkimisväärsed filmid uluvad jälle

 Pöffi eri

Tinker Taylor Soldier Spy (2011) - pikka ja põhjalikku ülevaadet saate lugeda kinolehest La Strada. Blogi tarbeks jätsin aga ühe nalja, mis tegijatel kahe silma vahele jäi. Briti peaministri rollis oleks Daniel Craig võinud väikese sutsaka ikkagi ära teha. Selline muhe vastandamine. Vana kooli spioon Smiley ja veidi teistlaadi salaagendi kehastamisega tuntust kogenud PM.

Korralik spioonifilm.

Babycall (2011) - Noomi Rapace kehastab selles põhjamaiselt külmas trilleris omadega parasjagu puntras naist, kes on poja kaasa võtnud ja oma vägivaldsusele kalduva mehe juurest jalga lasknud. Satub aga vihma käest räästa alla, kui meelerahu suurendamiseks muretsetud beebimonitor üksjagu häiriva signaali üles korjab.

Keerutatakse filmis ikka mõnuga ja paika panemine, mis siis ikkagi päriselt juhtus, võtab pea korralikult huugama. Selline Kuuenda meele tüüpi film, mida tegelikult peaks ühe korra veel vaatama. No näiteks minu jaoks jäi täiesti selgusetuks, kuidas sai müügimees külla tulles seda poissi näha ja temaga juttu ajada.

Tugev triller.

Girl Model (2011) - dokumentaal Venemaa avarustest noori modellihakatisi otsivast ameeriklannast, kes nooremana ka ise modellileiba maitsnud ja nüüd iga võimalust kasutab, et kaamera ees kurta, kui nõme äri see ikkagi on. Samas aga südamerahuga teismelistele tütarlastele mingeid kahtlaseid lepinguid sebib ja neid Jaapanisse castingurallile saadab.

Paras vaatamismaterjal just täpselt kõigile neile teismelistele neiudele, kes unistavad modellikarjäärist. Vähegi vanema vaataja jaoks puudub igasugune uudisväärtus.

Lahja dokk.

Michael (2011) - raamatust "101 stereotüüpi" välja astunud pedofiil peab kodus keldris üht pisikest poissi ja on praktiliselt kõigeks valmis (isegi naisega seksima), et välismaailma ees igati viks ja viisakas välja näha.

Väga korraliku stsenaariumi, kaamera- ja näitlejatöödega eimiski. Miks mulle seda lugu räägiti, mida ma sellest teada oleks pidanud saama? Praegu jäi tunne, nagu oleks sissejuhatus ilgelt pikaks veninud ja just siis kui põnevaks läks, sai film otsa.

Tühi kest.

Ning lõpetuseks, kolmapäevase pressiteate valguses eriti tühi hala. Cinamonis maksan ma päevasel ajal kahe inimese sooduspiletite eest 6 eurot ja 40 senti. Sooduspiletite saamiseks pidin ma kunagi lihtsalt soovi avaldama: "jah, tahan küll boonuskaarti." Pöffi üksikpileti hind oli täpselt 6 eurot ja mul ei olnud mingit võimalust seda kuidagi väiksemaks kaubelda.

IV

Ma ei vaata filme selleks, et neist pärast blogis kirjutada. Ma ei vali filme nende vanuse järgi. Mul ei ole mingit ambitsiooni olla mees, kes kinosõprade seltskonnas iga teema osas informatsiooni purskama hakkab.

Ma vaatan filme, mis ühel või teisel põhjusel on piisavalt huvitavad tundunud, et nende vaatamise peale oma aega kulutada. Meelelahutuseks ja ajaviitmiseks. Mul ei ole lemmikžanri.
Hästi tehtud filmi on alati hea vaadata. Ja hästi ei tähenda siinkohal pealt kullakarvalist, seest dollaritega vooderdatut.

Hea on film, mis täidab oma eesmärgi. Komöödia, mis suudab sind korduvalt naerma/muhelema ajada. Õudusfilm, mis sunnib jalad põrandalt diivani peale tõstma. Draama, mille osalised sul emotsioonid möllama ajavad.

Halb on film, mis tehakse esmajoones selleks, et raha teenida. Komöödia, mille sihtrühmaks peaks olema lasteaialapsed, sest ilmselgelt on stsenaarium nende vaimset võimekust arvestades kirjutatud, aga mida vaatama pääseb alates 15. eluaastast. Õudusfilm, mille tegijad näikse arvavat, et maailma hirmutavaim film oleks ketšupikoormaga rekka ja imenappidesse kostüümikestesse riietatud abituriente vedava koolibussi avarii kiirteel. Naljakas, aga mitte õudne. Actionfilm, mis kulutab poolteist tundi tegelaste motiivide selgitamiseks ja ülejäänud veerandtundi näitab epilepsiahooge põhjustavat värvilist hägu.

Selline mõlgutus siis sel tähtsal päeval. Heade filmide ja blogi neljanda sünnipäeva terviseks!

Väike samm inimkonna... / The Graduate (1967)

Noor Dustin Hoffman kehastab igati ontliku keskkoolilõpetajat Benjamini, kes ei tahagi elada seda musterelu, mis talle lähedaste ootuste põhjal ette nähtud on. Kuldsete kuuekümnenda vaimus otsustab noor Ben hoopis oma südamehäält kuulata, turvalise keskklassielu kuradile saata ja hoopiski oma elu armastuse, Elaine, pärast võidelda. Isegi, kui see elu armastus ei teha temaga mingit tegemist teha pärast seda, kui selgus, et Benjamin on Elaine emaga vägagi lähedases suhtes olnud.

Nimetatud ema kehastab meil teine raskekaallane, Anne Bancroft, näitlemisande mõistes siis, sest välimus on tal täpselt selline, et on lihtne näha, miks kogenematu nooruk mitte eriti varjatud lõksu sisse marsib. Kahe staari vägikaikavedu kulmineerus aga kahjuks suhteliselt varakult, eelmängu osa täitnud küllalt teravaks kiskunud dialoogi näol. Kibestunud naise rollis oli Anne palju mõjuvam, kui kibestunud ja mahajäetud naise osas.

Nii et teine pool filmist on lihtsalt selline natuke naljakas, natuke nukker kulgemine küllalt etteaimatava lõpu poole.

Ning seda kulgemist toetab üks otsatult kaval muusikataust. Kolm Simon & Garfunkeli hitti, mida lihtsalt järjest kedrati. The Sound of Silence, Scarborough Fair ja Mrs. Robinson. Väga head meloodiad küll kõik, aga mitte nii head, et ma neid S&G esituses korduvalt kuulata tahaksin. Põhiliselt muidugi selle pärast, et lõokesena lõõritavad meeshääled jätavad mind absoluutselt külmaks, seetõttu meeldivad mulle nende lugude kaverid oluliselt rohkem kui originaalid.

Imetegija / Teater Endla 2011 - ...

Triin Lepik ei ole Anne Bancroft ja sellega võikski jutu lõpetada. Aga no seletan ikkagi vähe pikemalt.

Teatril on kino ees mäekõrgune eelis, vahetus. Võimalus näha, kuidas kunst sünnib just siin ja praegu, sinu silme all ja põhimõtteline võimalus käsi välja sirutada ja näitlejal hõlmast haarata. Hea etendus peaks head filmi võitma igast asendist. Ning Imetegijal on raudselt potentsiaali olla hea etendus. Ma ise ootasin väga Salemi nõidade ja Lendas üle käopesa klassist elamust.

Mind väga ei seganudki, et kuue aastast Helen Kellerit mängis üle kahekümnene Liis Laigna. Mängis ju hästi. Aga Triin Lepiku kehastatud Annie Sullivan ei saanud Anne Bancrofti rinnalegi. Ebaõiglane võrdlus? Üks võitis oma rolli eest Oscari, teisel vaid kümmekond lavarolli selja taga. No aga kui ma tulen ikka etendust vaatama sellelt platvormilt, et film mulle meeldis, siis on ju loomulik et ma neid kõrvutan. Eriti kuna film on tehtud näidendi põhjal (ja see omakorda raamatu). Ja eriti, kui mingil veidral põhjusel üritas etendus filmielemente kasutada. Ses osas olen ma raudselt konservatiiv. Algustiitrid teatrisse ei passi. Ma ei pea rongisõidu taustaks möödavilksatava maastiku videot nägema. Ja kui Meister ja Margarita suutis põrgustseeni ilma videot näitamata välja mängida, siis peaks Imetegija suutma ka Annie Sullivani mineviku teatrikunsti vahendite abil kujutada.

Ning üks räme faktiviga veel, mis küllalt etenduse algusfaasis tehti ja mis ilmsesti ka mu hoiakut kujutada aitas. Helen Keller ei olnud esimene pimekurt, keda õpetada suudeti.

Etenduseväliselt aga väga tänuväärt ettevõtmine see, et lavastus kogub raha Eesti Pimekurtide Liidu toetuseks ja on mõeldud ka sellele, et erivajadustega lapsed saaks etendust vaadata. Jooksid subtiitrid ja oli ka viipekeele tõlk.

Pigem näitaks ma neile selle lavastuse asemel aga hoopis filmi. Aga ma olen kindlasti vähemuses. Publiku seisev ovatsioon oli selle tunnistuseks. Mina plaksutan idee kiituseks.

Ahelreaktsioon

Ulmeajakiri Reaktor on üllitanud oma teise numbri ja mina olen selle teistkordselt kaanest kaaneni läbi lugenud. Põhimõtteliselt. Kaks artiklit on juba varem avaldatud ja neid ma teistkordselt läbi ei töötanud.

Kindlasti parem kui esimene number. Jättis kompaktsema ja sisukama mulje. Vaid tõlkeprobleeme lahkav artikkel tekitas ruumitäiteks pikaks venitatud tunde. Oleks vabalt poole lühem võinud olla ja oma mõtte ikkagi edasi anda. Teema iseenesest aga vajalik, kuigi ma ise eelistan raamatuid valida nende loomulikus keskkonnas, raamatupoes.

Raamatuarvustuse osas tekkis mul tunne, et hinne on pandud saadud mulje ja elamuse põhjal ja arvustus on kirjutatud asjadest, mis on meelde jäänud. Sest iga positiivse näite juures on väike "aga", nii et artikli lõpus jääb mulle tunne, et üks lisapunkt on antud raamatule selle eest, et ta on eestikeelne. No umbes samamoodi, nagu eesti filmidele iga kord täie karmusega virutada ei taha ja mõne kitsaskoha osas silma kinni pigistan.

Umbes nagu Metsavana on talgufilmi Täitsa Lõpp vaadates mõne koha peal ilmselt mõlemadki silmad kinni pigistanud. Vastasel juhul ma ei suuda küll mõista, kuidas on sündinud võrdlus Malevaga. Maitse asi ilmselt. Lihapirukate maitse :)

Ulmekroonika nurga osas tahaks natuke norida pildimaterjali koha pealt. Isiklikus blogis ja sõbrale näitamiseks sellise kvaliteediga pildid sobivad, aga ajakirjast ootaks paremat. Mõnusa muige tõi aga näole Veskimehe uue raamatu kaanepilt. Tore näha, et mees pole lasknud end kriitikast häirida.

Melchiori juttude juures tahaks aga kirjutajatele meenutada, et lihtsalt kulgemise asemel peaks üks detektiivilugu lugejat lõpus üllatama, mõrvari isiku paljastamine võiks tulla ootamatusena. Eks kirjutamiseks antud aeg pani piirangud peale, aga kui lobedaks lugemiseks kärasid need tribuutjutud kenasti, siis puänt jäi enamikul vähe nõrgaks.

Sama etteheide ka muidu väga mõnusa ja stiilipuhta "Maomehe surma" kohta. Leoneliku tempoga kulgev jutt saab siukese deus ex machina tundega äkilise lõpu.

Lõpetuseks siis aga näpuotsaga kiitust ka, et pahased ulmesõbrad mu koduust mädamunadega loopima ei tuleks.

Intervjuud kiidan, oli hea esimeses numbris ja oli hea ka selles. Ei pommitata kirjaniku mingite stampküsimustega. Teatriarvustusel tugev uudisväärtus ja "Masina nõrkus" üks korralik Bradbury Udusireeni laadis jutt.

Järgmine kuu loen jälle.

Holy Fuck / Täitsa lõpp (2011)

Nii eksklusiivset kinokülastust ei ole mul varem olnud ja vaevalt et enam tulebki. Tehnik küll natuke venitas, aga sel hetkel kui ta tuled ära lasi ja filmirulli käima vajutas viibisid saalis täpselt kaks inimest. Kellest kumbki ei olnud selle projektiga seotud. Nii väga.

Kunagi kevadel käisin küll Peep Pedmansoni stsenaariumikoolitusel kohal ja postitasin hiljem ka mõne oma idee Filmitalgute veebilehele, aga eeskätt ajas ikkagi uudishimu kinno. Huvitav näha ju kuidas täielikel filmiamatööridel ühe täispika linateose valmis nokitsemine välja tuli.

Visuaalse poole ja muusikatausta osas ei virise üldse, osatäitjate amatöörlikkus ei seganud samuti, aga stsenaarium lonkas ikka kõvasti mõlemat jalga.

Paika olid pandud asjad, mis pidid kindlasti juhtuma ja need juhtusidki, kas või nui neljaks.

Näiteks tegelaste lahkuminek. Rait paneb Hullude Sanitaride eest autoga minema, jätab Mihkli ja Brenda maha ja tal ei teki kordagi mõtet, et peaks tagasi minema ja vaatama, ehk saaks sõpru aidata.

Õitsvas meheleminekueas talutütrel lihtsalt juhtus BTR küüni taga seisma. Iseenesest lahe aparaat, aga mul ei tule küll praegu ette, et suviti mööda Eestit ringi liikudes igal teisel taluhoovil sellist masinat seismas oleks näinud.

Mihkel on just omastanud mootorratta, ei kusagilt ilmub välja autoroolis istuv Brenda ja teekonda jätkatakse motikaga, sest ... nii on lahedam? Loogilisem ja praktilisem oleks ju ikkagi nelja ratta ja katusega sõiduvahend, mu arust.

No ja siis see jahimeeste buss ja köieveonaiskond. Kuidas nemad lugu edasi viisid? Ja kuhu täpsemalt see Hiiumaa siis putkas? Maailmalõpu eest?

Nii et kõik need random hetked andsid küll võimaluse näidata lahedaid inimesi ja vahvaid kohti, aga filmina see kooslus ei toiminud. Projektina, mille eesmärgiks võimalikult palju huvilisi haarata ja Eestimaa ilu näidata, absoluutselt.

Kunagi olen ka ise pundi sõpradega mingi lühifilmi valmis nokitsenud. Stsenaariumiga, mida käigu pealt välja mõtlesime ja rekvisiitidega, mis näppu sattusid. Väga vahva oli see tegemine. Tulemus - no nii ja naa. Võin ju ka eksida, aga on siuke karvane tunne, et Filmitalgutega on umbes sama. Tahaks uskuda, et eesmärgiks oli vähe parem film.

Kas kogemata või meelega tehti üks parimaid nalju Eesti filmikunsti ajaloos. Maailma kõige mõttetumal üritusel esines Sulo. 2 pöialt püsti.

Sõit / Drive(2011)

Drive, film mis pole kuud aegagi kinodes jooksnud ja mida ma täitsa vabatahtlikult vaatamas käisin (high-five Robert :). Film, mis treileri põhjal tundus kui Transporteri remake. Film, mida võib julgelt vaatamiseks soovitada. Vaatamata sellele, et tegemist ei ole Transporteri uustöötlusega.
Ryan Gosling, mees kelle nägu on hirmus tuttav, aga kuidagi ei mäleta, kus kohast, on ütlemata pädeva autojuhi rollis. Sellise, kes poole kohaga kaskadööritrikke teeb ja öösiti vahelduse mõttes pätte sõidutab. Politsei eest ära. Laseb end ettevaatamatult emotsionaalselt siduda ja võtab seetõttu osa röövist, millest kasu ei tõuse mitte ühelegi osalisele. Hea, kui eluvaim sisse jääb.
Mul endal lõi suhteliselt varakult seose Taxi Driveriga. Mees, kes on sotsiaalselt umbes sama võimekas kui taburet, veedab suure osa päevast autoroolis ja saadab korda tegusid, mis ühel keskmisel kodanikul põhja alt ehmatab. Jah, autode mõlkimist näeb vähem kui oleks arvanud, aga selle asenduseks pakutakse küllaga näkkukargavat vägivalda. Mis, arvestades filmi üldist meeleolu, loob väga mõnusa kontrasti.

Filmi üldine meelolu on nimelt küllalt külm ja kauge. Väga korraliku soundtrackini välja. Kliiniline on sõna, mis pähe hüppab. Eriti haamriga stripiklubistseenis. Isegi ärritudes jäid tegelased vaoshoituks. Tehti, mida oli vaja teha ja öeldi, mida oli vaja öelda. Kui tarvis, torgati mehele kahvel silma ja peksti saapakontsaga pea pudruks, aga seda mitte pahatahtlikusest, vaid vajadusest. Vajadusest vältida enda pea pudruks tampimist. Ja emotsioone kontrollides.
Ning just see piirang ei lase vaatajal filmi täielikult sisse minna. Meie ajame siin ekraanil oma asja, sina istud seal tooli peal, kahe tunni jooksul me puutume kokku, aga pärast seda oleme kõik jälle omapäi. Nagu bussiaknast välja vaatamine. Sa võid seal igavesti põnevaid asju näha, aga barjäär on vahel.

Imetegija / Miracle Worker (1962)

November juba poole peal ja kaubanduskeskused veel ei säragi jõulutuledes. Mis toimub, seltsimehed poodnikud? Ehk on asi selles, et jõuluvana kingikoti sobivaivad asjad on Jaapanis kiiritada saanud või Tais veel alla jäänud. Pole hullu, siit tulen mina ja pakun välja toote, mida iga filmisõbra sõber filmisõbrale kinkida võib.

1001 stseeni filmidest mida elu jooksul peab nägema.

Mõelge millised võimalused. Ei ole vaja, et terve film oleks kunstiliselt kõrgel tasemel, piisab kui seal esineb paariminutiline lõik, mis vaatajal varbaküüned sädemeid pilduma suudab panna. Filmisõber ei pea OMG momendi nägemiseks tervet Troll 2. läbi istuma, Undefeatable-st pärit kõigi aegade parima kaklusstseeni™ saab ära vaadata lõunapausi ajal, Mega Shark vs Giant Octopuse hai vs lennuk stseen on gif-ina olemas.
Tõsi, pühendunud filmisõber vaatab need filmid kenasti täispikkuses ära ja kirtsutab ehk vähegi nina selle peale, et saia seest noaotsaga rosinaid välja kougitakse. Aga oleks ju kahju, kui mitte nii pühendunud kinokunstihuviline vaid selle pärast heast asjast ilma jääb, et linateose imdb hinne jääb kuhugi halli tsooni, ei jubedalt hea ega ka hiilgavalt halb.
Pealegi, kogenud filmisõber teab, et kui juba kontekstist välja võetud stseen alalõua vastu põrandat põrutab, siis filmis mõjub ta veelgi vingemalt.
Nii et kirjapressid mürisema. Idee eest vaid tühised 25% puhastuludest minu kontole kanda.

Nii, aga nüüd filmist, mis nimetatud idee sellise jõuga idanema pani, et sellest potentsiaalne äriplaan pungus.
Miracle Worker on film Helen Kellerist ja Anne Sullivanist. Võimsate osatäitjatega vägev film. Ei plahvata siin pommid, ega põrku kiired autod. Lihtsalt ühe naise meeletu tahe murda läbi millestki, mille ees mina käed allaandmise märgiks üles tõstaksin. Teha pimedale ja kurdile tüdrukule selgeks, et hulk erinevaid käemärke kindlas järjestuses tähendavad seda voolavat ollust millega nägu pestakse. Pimedaga saad sa rääkida, kurt näeb, aga kurt ja pime?

Nii et see stseen, kus noor Helen asjade ja nimetuste vahelise seose ära loob, on kui paisu tagant pääsenud tulvavesi, mis ka vaataja kaasa tõmbab. Ma usun, et see lõik töötab ka kontekstiväliselt ja ma olen täiesti kindel, et see on raudselt üks 1001 stseenist, mida elu jooksul peab nägema, aga filmis sees olles laksavad emotsioonid veel eriti võimsalt üle pea kokku. Ja seda heas mõttes, väga raske on endale edaspidi millegi kohta "ma ei suuda" öelda.

Reaktsioon

Igasugu lubaduste andmine on libedale teele minek. Tihtipeale ei saa ise arugi millisesse mahhinatsiooni end kergekäeliselt antud jah-sõnaga mässida võid. Algas kõik sellest, et ma praktiliselt omal algatusel lubasin terve ajakirjanumbri läbi lugeda. Hiljem sooviti aga juba, et ma selle kohta ka mingeid mõtteid avaldaksin. Õnneks on tegemist on väärt mahhinatsiooniga ja võimalusega oma blogi haaret suurendada, nii et tegelikult võidavad kõik.
Igatahes, kes veel ei tea, ilmus uue ulmeajakirja Reaktor esimene number. Ja ma lugesingi selle praktiliselt kaanest kaaneni läbi. Ühe väikse erandiga.
Mõned tähelepanekud.
Kui lugeda Mari Järve raamatu arvustust, siis kuni viimase lõiguni tundub mulle, et seda ei ole küll mingit mõtet kätte võtta ja siis korraga hinne 4/5.
Ove mängujutt oli küll üksjagu huvitav, kui lauamängude ajalugu huvi pakub, aga hakkas küllalt suvalisest kohast peale, tundus kuidagi pikavõitu, hüppas ühe teema juurest teise juurde ja lõppes plaksuga ära. Oleks vabalt võinud mitme ajakirjanumbri jaoks jupitada.
Ulmejutulabori tekst oleks võinud ilmselt toimetaja lauanurgale jääda. Ma väga ei usu, et Reaktori lugeja pole jutulaborist siiani midagi kuulnud.
Juttude tase oli korralik. Stalkerit ilmselt ei võida, aga täitsa mõnusad lugeda. Ainult "Kosmosekass" jäi poolikuks. Tundus selline nii klassikaline Fire and Ice kosmoses, et sugugi ei tõmmanud lugema.
Aga need on lihtsalt maitseerinevustest tulenevad vingumised. Idee on iseenesest ju vägagi tervitatav, kui selline poole kohaga ulmehuviline, nagu mina, saab ühest kohast oma ulmedoosi kätte.
Põhiline, et ikka tasemel jutte tuleks. Muide, kommenteerimisvõimaluse puudumine iga konkreetse artikli juures on võibolla isegi hea asi. Selleks ju ajakirjal toimetus ongi, et esmane valik lugeja eest ära teha.
Järgmine kuu loen jälle.

Räme pohm 2 / Hangover Part II (2011)

Maailmas valitseb tasakaal. Iga Tesla Model S kõrval on i-miev. Iga Kate Bushi kõrval on Mari-Leen (high five, Antsla karvased). Iga 24 Hour Party People kõrval on Hangover II.
Jah, ma teadsin et tegemist on täpselt selle sama filmiga, mida meile juba üks kord näidatud on. Tegevuspaik on lihtsalt muutunud. Aga see esimene oli piisavalt naljakas, et ka kaksikvennale tema võimalus anda. Nagu selgus, siis oleks võinud vabalt pesuveega välja visata.
Selle ma suudaks veel kuidagi andeks anda, kui komöödia naljakas ei ole, paneks "natuke niru" ära ja rahu majas. Ikka juhtub, Simon Pegg kah koperdab vahel. Aga, kui film ei püüagi üldse, kui kogu loomingiline ponnistus jääb allapoole avaliku peldiku viimases latris seinale määritud nimetu õuduse autori lootusele marulisest aplausist, siis vajuvad käed jõuetusest rippu.
Üks näide. Ööklubi. Kamp hängib paari prostituudiga tagatoas. Kuna tegemist on Bangkokiga, siis loomulikult on tegemist transadega, loomulikult kütab üks transa ühele peaosalisele peeru vahele ja loomulikult on see parim seks mida to mees eales kogenud on. Kaua millegi sellise välja mõtlemise võis võtta? Ilmselgelt kauem kui selle kirja panemine. Ja naljakas on see mis otsast?

Erilise boonusena oli filmis ka peaaegu sama tüütu ja ebameeldiv tegelane kui Ruby Rhod. Ma oli nii rõõmus, kui ta suri ja olin nutma puhkemise äärel, kui ta üles tõusis. See kohalik peoloom, kes jäämasinasse topiti, ma ei viitsi ta nime otsima hakata.

Ainuke vähegi positiivne üllatus toimus filmi päris lõpus. Minu soovitus, kerigegi sinnani välja ja säästke oma aega millekski kasulikumaks. Kontrollige näiteks, kas telefoniraamatus on ikka kõik nimed tähestiku järjekorras.

Väsimatud peoloomad / 24 Hour Party People (2002)

Ma tean, et Joy Divisionil on superhea laul Love Will Tear Us Apart, olen kuulnud Happy Mondaysi päris head kaverit Step On, oleks nagu kuskilt lugenud plaadilepingust, mis kirjutati verega, aga isik nimega Tony Wilson ja Hacienda nimeline klubi oleks ainult õlgu kehitama pannud.
Ning mul ei olnud ka mingit erilist tungi seda hägust ala oma teadmiste varasalves selgemaks muuta/laiendada/kategoriseerida. Joy Divisioni legendi aluseks oli minu teada lihtsalt nende frontmani enesetapp vahetult enne suurt läbimurret. Lävepakult, kust bänd oleks võinud ei tea kuhu tõusta, tõusis Ian Curtis hoopis taburetile ja pani endale nööri kaela. Nende muusika on mind suures osas külmaks jätnud. Aga see on tegelikult rohkem ühe teise filmi teema.Igatahes, oleks ma ette teadnud, et 24 Hour Party People on film Manchesteri linna moosekantidest, kes 80. aastatel kohaliku muusikascene uueks muutsid, oleks ta ilmselt siiani vaatamata. Enda arust panin nimelt ühe korraliku inglise komöödia käima.
Sain aga, nagu ehk juba aimatagi võite, oluliselt rohkem. Film täitis nii oma esmase eesmärgi, põhiliselt siis erinevaid linnalegende tõsieluliste sündmuste vahele põimides, aga teisalt oli täitsa huvitav näha, millise mussooni saatel inglise proled pärast rasket tööpäeva mustmiljonis Manchesteri tehases lõõgastuda suvatsesid. See kuidas suvalistel hetkedel kaamera poole pöörduti ja vaatajale toimunu kohta mõni lisakommentaar poetati oli samuti elegantne nüke.Ning selgus ka, et arenenud muusikamaitse ei asenda sugugi külma kaalutletud ärivaistu. Steve Coogan mängis Tony Wilsoni väga muhedaks tegelaseks, aga no nii kehva ärimeest pole nähtud vist juba sellest ajast, kui Pealik Katkine Kumm Manhattani saare Leonardo da Vinci helikopterikavandi ja kotikese maagiliste tulbisibulate eest maha parseldas.
Pärast filmi lõppu veetsin julgelt tunnikese wikipedias ühe artikli juurest teiseni hüpates, lugedes kõigi nende juba nimetatud tegelaste kohta tekste, mida suvalised inimesed täiesti oma äranägemise järgi suvalisel hetkel sudida saavad. Mis, arvestades et ma viitsisin ka filmi heliriba hankimisega vaeva näha, mis osutus täitsa viisakas kuulamiseks (Joy Divisonil on ikka paar head lugu veel), kuigi mitte minu muusikamaitse alustalasid kõigutavaks teoseks, on päris kõva saavutus.

Märkimisväärsete filmide kättemaks

Action movies to laugh out loud to eri

Death Wish 3 (1985)
Suure hooga pensionieale lähenev Charles Bronson tahaks lihtsalt rahus ja vaikuses sõbraga koos kiiktoolis istuda, viina visata ja vanu aegu meenutada, aga no ei saa. Jälle jooksevad mingid värvitud nägudega pätid amokki ja Charles peab lihtsaid inimesi ja kohalike politseivõime kaitsma asuma.
Ses mõttes täielik petukas, et ei ole ta sugugi nii jabur ega naljakas, kui lubatud või kui nii mõnigi teine film selles nimekirjas. Korralik kaheksakümnendate Cannoni möllufilm. Bronson on lihtsalt natuke liiga kortsus ja pillub liiga vähe one-linereid, et seda absoluutsete klassikute kõrvale tõsta. Omad momendid muidugi on, meeldivalt pika toruga .475 Wildey Magnum ja palja käega leegisummutist kinni hoidev Charles. Vanasti olid mehed ikka rauast. No ja lõpp, klassikaline paha mees vs. bazooka. Vähe tehti toona häid filme, mis ei lõppenud sellise vastasseisuga.

Delta Force 2: The Columbian Connection (1990)
Chuck Norris jamab vale narkoparuniga. Mõtleb, et teeb vähekese pulli, viskab teise ilma langevarjuta lennukist alla, aga parun ei saa naljale pihta, lööb Chucki sõbra perekonna maha ja võtab sõbra pantvangi. Mispeale Chuck naljast aru ei saa ja paruni pärusmõisa põldudele soola külvab. Ja muuhulgas ka pärisorjadele molli sõidab. Elegantselt. Pöörde pealt.
Klassikaline ja korduvalt nähtud Chuck. Sisu praktiliselt olematu, aga ikka on lahe vaadata, kuidas mr. Norris lihtsalt kõigile kümpsi kütab, nii et ise oluliselt kriimustadagi ei saa. Loomulikult padupatriootlikult, the man bleeds red, white and blue. Sest kuigi me keegi kahtle, et Chuck suudaks üksipäini terve eraarmee laiali peksta (ta on seda ju korduvalt tõestanud), siis lihtsamad ülesanded on usaldatud US Army ja parasjagu põrunud kindrali kätesse.
Üksjagu lahe on ka see, et kuigi filmis seda kordagi välja ei öelda, siis ilmselgeid vihjeid pillutakse vasakult ja paremalt, et mis maalt peapahalane pärit on ja mis ta päris nimi võiks olla. Madistatakse San Carloses ja seosed mõne päris riigiga on täiesti juhuslikud.

Invasion USA (1985)
Chuck Norris peksab põhimõtteliselt üksipäini terve Ameerikat anastama saabunud eraarmee laiali. Kõik. Kogu sisu.
Vot see oli nüüd sellise jaburusastmega film, et pool aega ei osanud valida, kas valust oiata või naerust leevendust otsida. Selle asemel, et lihtsalt rahulikult oma plaani järgida otsustab üks kolepaha mees, et läheks teeks Chuckile pulli ja laseks ta sõbra maha ja põletaks tolle maja kah maha. Norris oleks rahulikult seni hurtsiku ümbert võsa koristanud, kuni Valges Majas juba uus valitsus istunud oleks, aga taaskord ei suuda hr. Roundhousekick head huumorit hinnata ja lõpp on ette aimata. Paha mees vs. bazooka.

The Exterminator (1980)
Robert Ginty sõber lüüakse asja eest teist taga mättasse ning Robert leiab endale seepeale uue hobi. Erinevate lahedate vahenditega (käepäraste materjalidega korraldatud põletusmatus, tööstuslik hakklihamasin) kohalikule crime scenele pinda käimine.
Vaikselt hakkab nagu muster välja kujunema, ilmselgelt tasus kaheksakümnendatel endale sõpru hoolega valida. Igast sõjaveteranidest ja muidu kõvadest meestest tuli ringi mööda minna, kui ei tahtnud pätsi leiva ja paki piimaga kodu poole jalutades ja Bon Jovi laule ümisedes nuga saada. FBI oleks raudselt pidanud välja andma Top10 nimekirja isikutest, kelle sõber ei tasu olla. Stallonet, Schwarz, Chucki ja Bronsonit teati muidugi niigi, aga just selliste Ginty suguste meeste eest ei osanud end keegi hoida.
Film iseenesest oli kahjuks halb ja igav. Paar tipphetke oli, eelpool mainitud vahenditega seoses, aga üldiselt oleks linateosele kasuks tulnud see, kui teda tagurpidi vaadata, sest kõigi vägevam stseen oli kohe kõige esimene. Mõni sähvatus filmi keskel veel, aga muidu ikka lahja. Isegi bazookat polnud lõpus. See oli ka juba alguses ära.

Stone Cold (1991)
Brian Bosworth on võmm, kes peab Lance Henrikseni juhitud mootorrattajõuku infiltreeruma ja seal salahilju kõigile pasunasse kütma.
Väga märgiline film. Kaheksakümnendad on läbi ja suvalise mehe rahva seast asemel on politseinik ja tänavajõugu asemel bikerid. No ja need mulletid. Täilik nostalgiapauk. Muidu on kõik nagu vanasti, sisu lonkab mõlemat jalga, aga madin on kõva. Arvestades, et Bosworth on siiski küllalt tundmatu nimi, žanri suurte staaridega võrreldes, siis tegelikult üllatavalt kõva. On näha, et rahad on taga olnud ja finantse on mõnuga kulutatud.
Aga pole siiski oma juuri unustatud ja lõpp pigistab kõigil klassikaliste löömafilmide sõbral silmanurgast pisara välja. Bazookat küll ei ole, aga on helikopter ja mootorratas ja Briani rinnalihased.

millised detailid, millised mehed, millised bikerid

Filmidena ei ole neist muidugi ükski midagi väärt, meelalahutusena käravad küll.

Õhtul Athenasse!

Väike promo väärt üritusele. Täna õhtul kell 18.30 Athena Kinos Bill Hicksi õhtu.

Siuke mees.

Isegi kui varem stand-up komöödiaga kokkupuudet pole olnud või on see puude suhteliselt leigeks jäänud, siis tasub kohale tula, sest esmalt tehakse teile selgeks, miks üldse sellise mehe nimelist õhtut korraldatakse, näitamisele tuleb üks raudselt lahe eluloofilm, siis punnitavad kohaliku stand-up scene mehed ninast vere välja ja kirsiks tordil on Billi enda live show salvestus.
Ise kavatsen kindlasti kohal olla.

lugege täpsemalt.

Hele laks / Sucker Punch (2011)

Mõneti naljakas, kuidas vahel pigistad silmad kõrvad kinni ja ignoreerid kõiki märke, mis viitavad küllalt selgelt, et mingi konkreetne film on õnnetusehunnik, mille peale pole mingit tarvidust omi silmi kulutada.
Tegevuspaigaks kabareesugemetega bordell. Tegelasteks noored neiud, keda sealt toidu ja peavarju eest "tantsima" sunnitakse. Eriti osavad oskavad "tantsida" kohe nii vingelt, et pealtvaatajad unustavad ära kõik, mis nende ümber toimub, mis võimaldab teistel "tantsijannadel" pista tasku esemeid, mille abil suurejoonelist põgenemist ette valmistada.
Täiesti selgelt film, mille sihtrühma hulka mina ei kuulu, umbes kujutan ette, et ma olen nii valest soost, mitmed head aastad liiga vana ja noore "laulja", kelle nime ma siin nimetama ei hakka, armuelu jätab täiesti külmaks.See oli aga ette teada ja ma olin täiesti valmis sellega leppima, eeldusel et mind visuaali poolt nööridesse tümitatakse. No vaadake vaid neid pilte.
Esimesed paar lahingut olid tõesti lahedad. Esimene eriti oma muusikatausta poolest (Björk ja Skunk Anansie). Aga täiesti uskumatult kombel läks edasi igavaks. Noored neiud paljastavates kostüümides vastaseid erinevate relvadega maapõhja tagumas muutub suhteliselt kiiresti igavaks. Saa siis aru.
Ning ühtegi seda tantsu, mis pealtvaatajad juhmida nägudega seisma jättis ka ei näidatud. Kasvõi korrakski.
Ikka niru.
Täpselt nagu tosinad filmiblogijad enne mind öelnud on.