Seest(umisest)

Tahtsin siia googlest definitsiooni ka otsida, ega ei leidnud. Tuleb siis lihtsalt loota lugejate erudeeritusele. From Within(2008) on kui salapeer. Selitad rahulikult diivanil ja tunned, et miski nagu haiseks. Koeral kõhuhäda või kass mõni hiirelaiba sohvapatjade vahele peitnud no mitte ei saa aru. Alles pärast filmi lõppu hakkad mõtlema, et oot oot, mis kurat see nüüd oli.From Within püüab Twilighti teha, selle vahega, et vampiiride asemel on nõiad. Üks nõid põletati aastaid tagasi ära ja nüüd on kättemaksu aeg. Ehk suudab aga noore neitsikese armastus kurja võlurpoisi südant pehmendada ja needuse enne peatada, kui järjekord tema endani jõuab.
Esiteks, inimesed surevad täiesti suvalises järjekorras. Esimesena pistab endale käärid kaela suvaline tüdruk, kes vaevalt et matriarhi põletamise juures üks tikutõmbajatest oli. Puistad linna joogivette mürki ja loodad, et läheb õnneks. Et head inimesed joovad ainult pudelivett. Needus ise oli ka selline topelt ei kärise tüüpi needus. Esmalt puges kurivaim ohvri sisse ja siis selle asemel, et oma uues kehas lihtsalt sillalt alla hüpata hakkas nägemusi saatma.Teiseks ja palju olulisemaks punktiks. Järjepidevuse puudumine. Sa teed filmi, millega tahaks nagu vihjata, et usuhullus on halb. Ja vihjadki, aga siis ehmatad ära, sest usuteema on ju püha. Hakkad keerutama, et tegelikult õige kristlane muidugi niimoodi ei tee. Ainult et mõni hetk hiljem teed sa sellest õigest kristlasest pede. Mis minu teada on patt. Vist isegi piiblis kirjas. Nii et lõpuks on meil fanaatiline kristlane, kes vabal ajal käib nõidu (loe: mittekristlasi) põletamas ning selline tore ja vaga kristlane, kes on pede. Oleks vist võinud lihtsalt selle usuhullus on halb teemaga lõpuni lasta. Võlurpoisi meelemuutust oli selle kõrval palju lihtsam ja loogilisem jälgida. Ema põletati tuleriidal? Vend surnud? Mida iganes, äkki saan keppi.
Otsus: hiiliv salapeer.

üks hea stseen ikka oli, filmist kulunud umbes 52 minutit

hirmuäratava potentsiaaliga stseen, miks ei oleks võinud omi kaameraid ühele päris palvusele üles seada?

Koolnud piiga

See oli nüüd küll päris haige film. Deadgirl(2008). Kaks tonti leiavad vanas hullumajas mööbeldamise käigus ühe sinna ununenud patsiendi. Noore alasti neiu, kes on kettidega laua küljes kinni.
Ning poisid jooksid minema ja ei tulnud enam kunagi sinna keldrisse tagasi ja tüdruk hakkas neid elu lõpuni unenägudes kummitamas käima. Või poisid jooksid kiiresti kiiresti kiirabi ja politseid kutsuma ja päästsid tüdruku vabaks ja said kuulsaks ja tüdruku isa käest suure vaevatasu. Muidugi mitte.Võibolla ei ole ma piisavalt seiklushimuline, aga viimane asi mille peale mina sellises olukorras oleks tulnud, on soojätkamine. Nagu ma juba ütlesin, haige film. Igav kah kõigele lisaks, nende stseenide vahel, mis noorte ameerika meeste vaimses tervises kahtlema panid, oli mingi indiedraama: esimene armastus ja joodikust kasuisa kandidaat ja melanhoolne muusika.Nii et tegelikult see deadgirl oli lausa rekvisiidirolli taandatud. Kogu see ülejäänud sebimine tundus lavastaja jaoks olulisem olevat. Täiesti arusaamatu. Laual on aheldatud sukkubus, koridoris luusib valvur ja kogemata kombel koperdavad sisse kaks tölli. Kuidas saab siin tulla ideele, et teeks nüüd edasi hoopis keskkoolidraamat.Otsus: ekskrement.

õudne koht, filmist kulunud umbes 25 minutit

teine õudne koht, filmist kulunud umbes 35 minutit

naljakas koht, filmist kulunud umbes tund ja 15 minutit

Peaaegu kohal

Järgmine üritaja kaugelt Taimaalt. Coming Soon(2008). Film filmis, kuidas õudukas hullu vanaeite mänginud näitleja oma rolli liiga sügavale sisse läks ja inimesed ka päriselt hukka saama hakkasid. Meie kangelane, kellele idee nii noores eas elust lahkuda väga ei sobinud, otsustas asja vähe lähemalt uurida ja püüdis viimases hädas ka seda neetud filmilinti hävitada.
Veidi nagu Ringu moodi, või kuidas? Ja ei olnud see mitte ainuke tuttavana mõjuv koht, Shutterist seljakotti mängiv vaim, The Eyest liftistseen, Darknessist kustuvate tuledega hiigelpikk koridor. Kindlasti mõni veel. Nii et põhimõtteliselt kogu filmi keskpaik oli kuskilt kokku laenatud ja mingisse vormi surutud ja jättis ikka suhteliselt kehva mulje.
Õnneks oli filmil ka algus ja lõpp. Ja need olid head. Alguses näidati filmi filmist, kurjast naisest, kes endale hädasti kinniõmmeldud silmadega lapsi soovis. Douglas Cleggil on üks sarnase motiiviga lugu mis kohe meelde tuli. Ning lõpp oli parasjagu sürr sekeldamine, mis siiski kummaliselt mõjus suutis olla. Täitsa mõnusalt kõhe ütleks lausa.Üldiselt peaks ju olema nii, et isegi kui sa oled just ühte kehva õudukat näinud, siis katsud ikka suhteliselt palju tulesid põlemas hoida ja väga keldrisse moosipurki tooma ei kipu. Erk oleks vast kõige parem sõna üldise meeleseisundi kirjeldamiseks. Nii et kui oleks kohe peale sissejuhatuse ära näitamist peategelast üle ääre nügima hakatud, selliste väikeste lihtsate asjadega, koputus siin, kratsimine seal, kondiklõbin sääl, ilma hingetõmbepausideta, oleks palju kiiremini hea asjani jõutud ja film kohe palju parem olnud.
Väike sotsiaalkriitiline noot susati ka sisse. Aga et tegemist oli täiesti asjakohase suskamisega, siis võiks isegi öelda, et hästi susatud. Bill Hicks tegi kunagi nalja, et T2 efekte saab üle lüüa ainult sellega, kui panna kaskadööritrikke tegema päästmatult haiged inimesed. Kujutage ette Chuck Norrise filmi, kus ta lööb roundhouse kickiga kellelgi pea otsast. Kas selline film saaks kuulsaks ja ajaks roppu raha kokku või mitte? You really want to see me die?Otsus: film montaažilaule tagasi ja kääridel kibedasti käia lasta. Kobedam kui See Prang, aga mitte piisavalt kobe. Üks asi veel, algustiitreid mehed oskavad teha, need on mõlemal filmil eeskujulikud olnud. Filmid ise siis kahjuks mitte väga.

see pisike madin oli ka üks kõrgpunkte, ei tulnud küll hoobilt meelde, et sarnast stseeni kuskil mujal juba varem näinud oleks

Vajatakse lapsehoidjat

Ise tehtud, hästi tehtud! Kui aga ise hakkama ei saa, siis tuleb abi otsida. Babysitter wanted(2008). Kõlab nagu miskine odav garaažiporr, aga võta näpust.
Noor neiu sõidab väikesest maakolkast vähe suuremasse kolkasse kooli. Ootamatult selgub, et üürikorteri eelmine omanik on koos voodiga jalga lasknud ning nii ei jää tüdrukul muud üle, kui endale miski töökoht otsida, sest vastleitud elu armastus keeldub põrandal magamast. Selle asemel, et kuskile burksiputkasse kotlette soojendama minna, otsustab temake aga mõõtmatult pika maa maha sõita ja kuskil farmis mingit jõnglast kantseldama hakata.Kõlab nagu mingi mõttetu odav farmisurvival, aga võta näpust. Vedru keerati kohe alguses pingesse ja lasti sel siis täiesti maha käia. Segati niisama vett, viivitati, jäeti mulje, et tehakse odavat mõttetut farmisurvivalit. Teadsin küll, et niikuinii tuleb see pauk kusagilt mujalt, aga et tempo oli maas, nuputasin seda, kuidas stalkeri liin ära seletatakse ja kas algus oli lihtsalt koba peale õnnestumine ja... mida kuradit, mis see nüüd oli. Oi kurja, seda ma küll ette ei näinud.
Filmi keskel oli viisteist minutit puhast mõnu. Selle nautimiseks peab küll suhteliselt veider huumorisoon olema, aga normaalne inime ju filmiblogi ei peagi. Twist, mis tundus kui pauk haamriga otsaette ja sellele järgnev stseen, kus pambuks köidetud kangelannale omi muresid kurtev mees samaaegselt üht teist neiut tükkideks lõikab. "You know... It is so nice to have somebody out here to talk to. I'm always out here alone doing this. Always." Veidi campbelliliku hõngu oli selles olukorras ja ma ei mõtle siin mingit purgisupi lebra.
See tükkideks lõikamine oli ka minu maitse järgi lahendatud, kõige räigemad asjad jäeti ettekujutuse hooleks, suund näidati kätte ja lasti endal detailide üle mõtiskleda. Kahju ainult, et edasi oli lihtsalt üks tavaline farmisurvival, õnneks olin ma selleks ajaks juba nii hea tujus, et miski nii tühine mind ei morjendanud. Kõik need etteheited, millega ma muidu nõus oleks olnud ja praegu jauraks, kui mõttetu film see ikka oli. Kui on üks tavaline film, ei hea, ei halb, lihtsalt tavaline ja sa leiad sealt midagi, mis sulle väga ja väga meeldib, siis hopsassaa ja näidake mulle rohkem selliseid.Otsus: Mitte nüüd päris klassik, aga kui ma just oleks höffil selle filmi ära vaadanud, siis ma seletaks praegu elavalt kõigile neile, kes kuulata viitsiksid, et kurat, see viisteist minutit oli nii kuradi äge, Spoiler ainult sellel kuradi lapsel oleks võinud siis juba mõni supervõime kah olla. Spoileri lõpp.

Beebiblues

Teenelise filmivaatajana olen aastate jooksul erinevaid veristamisi ja rappimisi sellistes kogustes ja selliste nurkade alt näinud, et millegagi üllatada on juba suhteliselt raske. Baby Blues(2008) seda siiski suudab.
Keset eimiskit asuvas farmis on kiired päevad, pereemal on uue ilmakodaniku kantseldamisest võhm väljas, pereisa valmistub rekkale hääli sisse lööma, pere ülejäänud kolm last teevad asju, mida lapsed ikka teevad ja abilisest vanamehenäss teeb näo, nagu teeks kah mingit tööd.
Esiti on väike kõhklus, et mis suunast see pauk seekord tuleb. Maja ümber on maisipõld, ehk hüppab sealt mingi koll välja. Vanemal poisil on ragulka, äkki vihjab see millelegi. Aga no kui pereema huuled juba kenasti punaseks värvis ja peegli ees rolli sisse elama hakkas, siis oli kõhklustega kõik. Isa oli ära tööl, vanamehenäss omas urus ja neli väikest last majas. Koos emaga. See peaks ju olema kõige turvalisem koht, kus olla. Sellist asja ju ei saa olla, et üks ema oma lapsi hanguga mööda lauta taga ajama hakkab. Nii ei ole aus. Mis toimub muti? Need on ju su oma liha ja veri.Millest jäi vajaka, oli pinge. Gorehetked üksinda olid küll jah sellised, kui juhmi näoga tegevust vaatasid, aga seal vahepeal tegevus natuke lonkas. Nende hetkede vahel oli tavaline survival, kord mõrtsukas peal, siis ohver. Lisaks tühiliinid, näidati isa autoroolis, isa kuskil laos, isa kuskil suitsu kimumas, puhas ajaraisk. Ning millest mul kõige rohekm kahju oli, et see habemiku abilise liin nii labaselt ära lõppes. Mees tõmbas ennas pilve... ja kõik, potensiaal jäeti puha kasutamata. Mehe oleks võinud ju hallukaid nägema panna ja kirve kätte susata, oleks väga vahvasti vett segada võinud.Otsus: Hakkab nagu looma vaikselt. Siiani kõige parem, mitte päris veel selline film, mida suurima heameelega uuesti vaataks, aga kui ühes õudusfilmis on mitu mitu sellist stseeni, mis niipea ei unune, siis läbikukkumisega kindlasti tegemist ei ole.

4bia

Järgmiseks üritajaks Tai päritolu See Prang(2008). Neljast eraldiseisvast lühifilmist kokku pandud katse inimestel kõhtu lahti ehmatada.
Esimene jupp on neiust kes hakkab salapärase tundmatuga tekstisõnumeid vahetama. Mõnusalt minimalistlik ja isegi kergelt kõhedustekitav katsetus, kui ainult oleks suudetud õigel ajal ära lõpetada. Ei ole vaja pärast kliimaksit hakata otsi kokku sõlmima ja mingeid loogilisi põhjendusi tooma. Tuletas meelde seda hirmujuttu Mustast Mehest, kes on esmalt linnas ja siis tänaval ja siis maja ees ja siis ukse taga. Ma ei taha teada, kes see Must Mees enne oli ja millega ta oma igapäevast leiba teenis.
Teine osa rääkis koolivägivallast ja millised hirmsaid asju see endaga kaasa tuua võib. Kiusatav võib ju näiteks kiusajad needuse alla panna. Videomänguliku efektidega mitte eriti mõjuv lugu. Sest enamik hirmutamishetki oli just selle mitte eriti veenva graafika kanda jäetud. Püant oli küll mõnus ja hästi esitatud aga see lörtsiti ka kohe ära. Tuleb ikka õppida õigel ajal lõpetama.
Komas laast oli neljast sõbrast, kes oskasid oma parve kärestiku peal ümber keerata ja kellest üks vette jäigi. Mõneks ajaks vähemalt, sest öösel, kui teised kolm juba magama sättisid ronis neljas ka telgiuksest sisse. Veidi etterutavalt võib öelda, et neist neljast kõige parem lugu. Piisakese huumoriga, paraja pingekruttimise ja paari ehmatuskohaga. Õnneks et on sügis ja telki ei ole vaja lähimas tulevikus kuskile metsa alla üles sättida.
Neljas oli katse vaatajale psühholoogilist õudust sisendada. Kaks naise võimuvõitlus lennukis, üks lennusaatja, teine mingit sorti printsess. Printsess kallab lennusaatjale kohvi peale, teine serveerib printsessile selle peale krevetidega salatit, mille peale allergikust sinivereline vedru välja viskab ja tagasisõidul stjuardessi kummitama hakkab. Jama oli, paar ehmatushetke kui koledaks grimmeeritud näoga laip ootamatult böö tegi, aga see oli ka kõik.
Otsus: Kuigi igast loost on võimalik midagi positiivset välja noppida, siis päris ideaalset laastukest ei olnudki, nii et pigem jäi filmist mulje kui ühest lahjast lurrist, mida paari üksikult hulpivat lihatükki päästa ei suutnud. Puhtalt eksootika mõttes võiks höffile sobida, aga taseme poolest kindlasti mitte. Mina seda uuesti näha küll ei tahaks, ehk ainult kolmandat osa.

100 jalga

Esimeseks täispikaks pääsukeseks mu isiklikus megaprojektis sai 100 Feet(2008). Famke Janssen on maha löönud oma naisepeksjast mehe, selle eest paar aastat vangis istunud ja nüüd pandud koduaresti samasse majja, kus see jama aset leidis. 100 jalga on see kaugus milleni jala ümber asetsev võru tal kontrollseadmest liikuda lubab.
Miks ma seda filmi vaatasin: Famke Jansseni pärast. No ja õudusfilm pidi see ka olema.Mis läks hästi: Famke Janssen oli filmis täitsa olemas. See võru ta jala ümber oli täitsa kobe mõte, seletab ära, miks ohver kummitavast majast lihtsalt minema ei lähe. Parim koht oli see, kui neljandal päeval majas olles neiu vaimule karjub "And I'm not leaving, you hear me?! This is my house! You'll have to kill me first!"
Mis läks halvasti: kõik ülejäänu, mida rohkem sisu peale mõtlema hakkad, seda suuremaks kasvab oht loogilise mõtlemisega seotud ajusagarate läbikärsatamiseks. Spoiler. See tema poisiohtu armuke peksti surnuks, käed väänati otsast ja pea löödi vastu lage lapikuks, kui idiootne peab see politseinik peab olema, kes arvaks, et üks õbluke naine millegi sellisega hakkama saaks? Spoileri lõpp. Õudne see film ka ei olnud.Otsus: Igav kummitava maja lugu, kindlasti mitte film mida höffil (või üldse kunagi) uuesti vaadata tahaks.

Ilgelt aeglane surm äärmiselt niru relva läbi

Käesoleva postitusega saab avapaugu projekt "vaatame ära kaks tosinat uuema aja õudusfilmi, et saaks rahulikult höffi ajal erinevais Haapsalu asustatud punktides õlut libistada". Need kaks tosinat on kenasti oma järge ootamas, enamik selliseid mida meie kinolevis näidatud ei ole. Mis võib muidugi vihjata sellele, et tegemist on äärmiselt nirude filmidega, kinos näidatakse tänapäeval ju igasugust kraami. Aga no tasakesi väikestestes annustes, mitte üle kahe filmi päevas, vast ei tapa. Død snø(2009) jääb ka praegu vaatamata. See tundub et läheb raudselt höffi kavva, nii et vähemalt ühe filmi vaatan ikka Haapsalus ka ära.Alustasin oma maratoni aga laastukesega The Horribly Slow Murder with the Extremely Inefficient Weapon(2008). Mis, nagu pealkirjastki järeldada võib, on täitsa naljakas vaatamine. Filmiajas napid kümme minutit, reaalajas aga pikki aastaid jälitab üht õnnetut ohvrit valgeks võõbatud näoga surematu maniak, kes oma ohvrit lusikaga surnuks peksta üritab. Ehk kaks minutit liiga pikaks venitatud, aga võttis läbi enamiku õudusfilmi klišeesid ja tõi korduvalt muige näole. Verd lendas ka.Mu arust täiesti kõlblik höffil näitamiseks, oluliselt parem kui enamik neid laastukesi, mida eelmisel korral filmide ette näidati.

Tommy

Kui noor Jeremy Clarkson veel koolis käis, siis olevat ta oma pinginaabriga tihti vaielnud teemal, kumb on maailma parim rokkbänd, kas Led Zeppelin või The Who. Kuna saatekülaliseks oli Roger Daltrey, siis oli tema väidetavalt The Who poolt olnud. Õige vastus on muidugi Led Zeppelin, aga oskavad The Who poisid ka muusikat teha. Tommy mängib mul siin praegu taustaks ja ei saa öelda, et see kuidagi ebameeldiv oleks.
Oleks ju loogiline oletada, et järelikult ka Ken Russelli Tommy(1975) võiks üks suurepärane muusikafilm olla. Noor poiss, kes lapsepõlvetrauma tagajärjel pime, kurt ja tumm on, osutub suurepäraseks pinballi mängijaks. Nii suurepäraseks, et ta saab rikkaks ja kuulsaks ja inimesed ostavad tema pilte ja kannavad neid rahakotis ja tulevad tema teemaparki, et veel rohkem ta pilte osta ja õndsaks saada.Aga nii nagu läks filmis inimestest see õndsustunne mööda, nii juhtus ka minuga. Muusika oli hea ja võimsad visuaalseid kujundeid oli iga nurga peal, aga ei hakanud nad kuidagi koos tööle. Praegu albumit kuulates ütleks, et pilt lämmatas heli ära. Tegemist ei ole mingi kärerokiga ja filmis kõlas ta veel kohe eriti kohitsetuna. Värvid ja sümbolid domineerisid ja muusika jäi vaeslapse rolli. Nad lihtsalt ei hakanud koos tööle. Tõsi, ühe erandiga. Pinball Wizard Elton Johni esituses kõlas ja nägi välja täpselt nii hea, kui hea ta potensiaalselt välja näha võis.

Tegelastest veel veidi rääkides, siis ei olnud Elton(lahedad prillid) mitte ainus kuulsus, kes filmis kaasa lõi. Lisaks tervele The Who seltskonnale veel lisaks Ann-Margaret(totaalselt roogitav MILF), Tina Turner(hirmutav Acid Queen), Oliver Reed (vana lakekrants, aga hea näitleja sellegipoolest), Eric Clapton(Marylin Monroe kiriku jutlustaja) jaJack Nicholson (südametemurdjast arstina, eeskujulik näitlejatöö).

Ning seda rohkem on mul kahju, et kõik need tohutust potensiaalist pakatavad komponendid ei andnud kokku üht eeskujuliku filmielamust. Peaks proovima nii vaadata, et keeran filmil heli maha ja kuulan lihtsalt originaali kõrvale. Praegu jäi niruks. Jesus Christ Superstar(1973) jättis filmina palju parema mulje, samas selle soundtracki ma vabal ajal ei kuula. See võrdlus ei ole muideks niisama toodud, mõlema filmi temaatika on sügavalt religioosne. Religioonikriitiline, kui täpne olla.Ning mis kõige olulisem, vaatamata pettumusele, ei ole mul kahju et ma Tommy ära vaatasin. Mõnigi teine, mida filmina kõrgemalt hinnanud oleks võinud ka vabalt vaatamata jääda.
Ja päris lõpetuseks veel meeldetuletus endale, et peaks Tenacious D: Pick of Destiny üle kaema.