Vii

Põhjapõder on üks ääretult loogiline loom. Tal on neli jalga ja need on ta keha alla nii loogiliselt paigutatud, et ta seisab kenasti püsti. Täpselt sama loogiline on, et sõnapaarile vene horror kõlab pikemalt mõtlemata vastuseks Vii(1967). Mina isiklikult ei kujuta teistsugust vastust ettegi, see oleks umbes sama naljakas, kui kolme jalaga põhjapõder.

Seda piinlikum on aga tunnistada, et tegemist oli esmavaatamisega. No ei sattunud varem näppu ja samas ega ma ei ole Ristiisa ka näinud (raamatust sai piisavalt terava elamuse). Sellistel hetkel lohutan ma aga ennast sellega, et nii nagu head alkohoolsed joogid nii ka head filmid muutuvad aja jooksul järjest paremaks. Lihtsalt mida aeg edasi, seda rohkem halbu/keskpäraseid filme on tekkinud, millega vana head sisesta nimi siia võrrelda annab.
Kui nüüd muidugi peaks keegi leidma, et tegelikult on ka Vii ise üks selline halb/keskpärane film, siis kulla lugeja, sa ei tunneks head filmi ka siis ära, kui see tuleks ja sind p..ssest hammustaks. Selle osaga ma olen nõus, et verd ei näe üldse, aga kui see üksi mingi hea horrori mõõdupuu on, siis mine ja palu mõnel oma sõbral end ketšupiga üle kasta, püherda maas ringi, karju umbluu ja
küsi pärast sõbralt kas oli õudne (ta ilmselt vastab jah ja lahkub kiirelt teadmata suunas).Mis aga teeb Vii õudsaks ka veel sellises kõrges vanuses on ehtsus. Selline ehtsus mida ei suuda ei raske rahapataka ega CGI-ga võluritega saavutada. Sest ükski arvutigraafik ei tuleks selle pealegi, et teeäärde mullikas või perenaine hanekarja üle õue ajamas joonistada ning ükski stsenarist ei tuleks selle peale, et kolme noort meest ei aja öösel värava taga kobistama mitte lootus süüa või ulualust või peretütart saada vaid lootus, et ehk jagub neile topsike viina lahke pererahva laualt.
Ning kui siis selgub, et lahke pererahva asemel on hoopis kiuslik vanaeit, kellele meeldib öisel ajal käia noorte meeste seljas ratsutamas ei kaota vapper papihakatis usku ja tuleb jumala abiga olukorrast puhtalt välja. Vähemalt tundub nii hetkeks. Kuni selle hetkeni, kui ilmuvad kasakad, ehtsad kasakad, sellised mehed kellele vastu ei räägita ja kes teevad mis kästud. Aga nad ei ole ei lollid ega õelad, nagu tavaliselt käsutäitjad, patsutavad veel poisile tunnustavalt õlalegi aga täidavad siis oma kohust, sest nii on vaja. Kehvasti küll, aga elu on selline.
Ja saab mees ka ise sellest aru ja vaatamata vahepealsetele kõhklustele kahtlustele läheb ja teeb mis nõutud on. Sellest eest müts maha, sa tead täpselt mis sind ees ootab, aga sa ikka lähed. Lähed ka teist ja kolmandat ööd kirikusse surnuvalvesse.Tegevuspaiga valik on tegelikult täiesti uskumatu. Pühapaik on õuduste allikaks. Kollid elavad kirikus. Selline kontseptsioon, mis ühe uskliku inimese paneks koha peal keerlema ja tossu välja ajama. Ning selliseid ohhoo hetki on terves filmis kohe mitu, selliseid hetki mis panevad sind silmi punni ajama ja ohhoo hüüdma.
Niisama kindlalt kui vene komöödia seostub Gaidai nimega, seostub vene horroriga Vii. On alati seostunud ja seostub ka edaspidi. Nüüd siis juba isikliku kogemuse, mitte enam kuulduste põhjal.