Sipelgate elust

Armee ahistas vaest õnnetut McCarthyt, "lendav kindlus" B-52 tegi oma esimese lennu, Bikini atollil lõhati vesinikupomm, vette lasti esimene tuumaallveelaev ja Burger King pani oma esimese putka püsti. Kõigele lisaks ründasid hiidsipelgad Los Angelest. Vähemalt Gojira säästis ameeriklasi ja piirdus tõusva päikese maal laamendamisega.
Aasta siis oli 1954, põnev ja samavõrra ka kurnav. Sipelgad lasid aga suhkrul ja inimestel ja tuumajäätmetel heamaitsta, elasid ning kosusid nagu miškad ning kohalikud bioloogid, Nobeli preemia silme ees säramas, kasutasid oma suure võimaluse ära ning väntasid neist filmi Them!(1954).
Üks esimesi omas žanris ja vaatamata soliidsele eale täitsa kobe vaatamine. Lõpp läks küll armee tubliduse kiitmise peale ära, aga veidi head huumorit, täitsa arvestatavad eriefektid ning muhe professor kaalusid selle kuhjaga üles.
Ma jäin aga pärast filmi vaatamist mõtisklema hoopis selle üle, et kui hirmus võis tuumakoll aastal 1954 tavalise ameeriklase jaoks olla. Ajalehesabas pakuti varjendeid müüa, McCarthy käis külast külla ja hirmutas väikseid lapsi imsööjatest kommunistidega ja siis veel selline film. Hea küll, kinost väljudes kuulutasid kõva häälega sõpradele, et oli ikka jama ja midagi sellist päriselt ei saa olla, aga pärast kui üksinda kodu poole jalutasid siis äkki ikka väike kahtluseuss uuristas? Professori lõpukõne tundus tänapäeval naljakas ja ülemoraliseeriv, aga siis? Väike müks ühelt poolt, teine teiselt ja jälle sammuke servale lähemal.
Kui on huvi vanade ulmefilmide vastu siis tasub ka Neid! vaadata, kui ei siis oleks see poolteist tundi ilmselt ajaraiskamine. Tuletas mulle endale meelde, et mul on üks prantslaste sipelgafilm ka järge ootamas.

noore neiu nägemine pani mehed kohe huuli limpsima

tavaline tööpäev reapolitseiniku elussee oli üks kuradi hea stseen, puhas kuld
vaataja on just selgeks tehtud, et kahe pätaka elud on olulisemad kui kogu linna julgeoleku tagamine