Kkkkkkuninga kkkkkõne / King's Speech(2010)

Kavatsen jälle piredat vanainimest kehastada ja enamusele vastu vaielda. King's Speech ei ole 2010. aasta parim film, kohe kaugeltki mitte. Ootamatult troonile saanud kokutava kuninga lugu on lihtsalt igav. Korralik, sirgjooneline ja kuiv. Umbes nagu 53 aastane vanatüdruk reede õhtul kohaliku pubi ees endale nokastanud meremeeste vahelt teed tehes. Intriig on õhus, aga tegelikult teavad ikkagi kõik, et midagi ei juhtu, kassid saavad õigel ajal toidetud ja kuningas peab oma kõne ära.

tüüpiline inglise abielupaar, poenimekiri käes
-kle, kas munad said ikka kirja?
-kkkkkkkrt sa minu kkkkkkäest kkkküsid, ise kkkkkkäisid kkkkkülmkapi juures vaatamas

Colin Firth oli muidugi märkimisväärselt hea. Ma usun, et mitmedki sarimõrtsukad on oma kongist elektritoolile läinud muretuma ilmega näol kui Colinil mikrofonile lähenedes. Aga seda on ju suurepärase filmi jaoks selgelt vähe. Lugu ei köida, kostüümid on miljon korda nähtud, Geoffrey Rush on täpselt sama ekstsentriline nagu alati ja Helena Bonham Carter on vana ja väsinud olemisega.
Täiesti keskpärane film, ühe hiilgava näitlejatööga.

Remains of the Day on ikka kõigil nähtud? Vot see oli üks igavesti hea Inglise Draama®.

Kannatuste rada / The Trials of Darryl Hunt(2006)

Deborah Sykes vägistatakse ja tapetakse. Darryl Hunt on mees, kes selle jälgi teo eest kohtu alla antakse ning süüdi mõistetakse. Väga lihtne lugu.
Ainult et mõrvarelva ei ole kusagil, kuriteopaigast ei leita midagi, mis Darryli sinna asetaks ning kõik tunnistajad räägivad suhteliselt ebamäärast juttu.
Ning Darryl on neeger ja Deborah valge naine. Selline väike detail ka veel.
Nagu pealkirjast järeldada võite, siis selle esimese protsessiga lugu siiski ei lõppe. Ning spoilerdan siis ka niipalju, et tegemist on õnneliku lõpuga filmiga. Napid 19 aastat hiljem lastakse mees välja.Ma ei mäletagi, kuna ma viimati mõnd filmi vaadates sedasi vihastanud oleks. Türi küll, kas 12 Angry Men vaatamine ei olegi siis vandekohtunikuks olemise juures kohustuslik? Kas reasonable doubt on mingi filmitööstuse ja Earl Stanly Gardneri vaimusünnitis? Persse raisk, mingi tont ütleb, et ma vist nägin seda meest sel hommikul kuskil kuriteopaiga läheduses ja ongi olemas?

Nii nagu Darryli advokaat ka ütles, ainus võimalus mees vabaks saada, on kuritegu ise ära lahendada, sest võimudel ei olnud absoluutselt mingit huvi seda lahtiseks jätta. Ning kuigi ma ei uskunud sugugi sarnase veendumusega mehe süütusesse, siis täiesti kindlalt ei olnud asitõendeid piisavalt, et mind tema süüs veenda. Aga no kui ikka riiklik süüdistaja elavalt 12-le valget karva vandekohtunikule kirjeldab kuidas üks nõgi Lõuna Valget Roosi vägistas, siis ega need asitõendid olegi väga olulised.

14 aastane narkomaanist prostituut. üks süüdistuse peatunnistajatest.

No ja see loogika, mille alusel DNA testi tulemustest mööda vaadati oli juba lausa kõrgem pilotaaž, ei Darryli ega teise kahe võimaliku kahtlusaluse sperma klappinud Deborah Sykesi tupest leituga, aga seda juhtub ju kogu aeg. See ei välista sugugi võimalust, et Darryl ikkagi Deborah vägistas ja tappis. Orgasm jäi lihtsalt saamata.
Tahaks väga loota, et meie kohtusüsteem on vähemalt selles suhtes õiglasem, et kui kohtunik mõne sellise otsuse langetab on põhjus selles, et keegi talle rasvase ümbriku on pistnud, mitte seetõttu, et libekeelne advokaat tal silmanurgast pisara on välja suutnud meelitada.

Deborah ema. Selle uskumatu filmi üks uskumatumaid stseene. Õige mõrvar on käes, oma teo üles tunnistanud ja spermaproov klapib. Aga see ei ole vabanduskõne.

Must Luik / Black Swan (2010)

Ei saa küll öelda, et Aronofsky mingi mu eriline lemmik on, aga vähemalt võib kindel olla, et film mille lavastajatoolil Darren istunud on, sind klišeedega ei löö. Ning võib täiesti osutuda, et kui veel vaatamata Reqiuem for a Dream kasvõi ligilähedaselt sama heaks osutub kui Black Swan, alustan ma järgmine kord teksti sõnadega, üks mu lemmiklavastajaid, Darren Aronofsky...Eks ta muidugi ole suht uskumatu endagi jaoks, et film noorest ambitsioonikast baleriinist, kes peab endas Musta Luige tantsimiseks vajaliku pimeda poole avastama, ühele kolossaalselt ebaromantilisele mehele meeldida sai. Üks töökaaslane arvas juba selle peale, kui ma ütlesin, et ma seda filmi vaatamata lähen, et ma nalja teen ja minu kinnituse peale, et piletidki juba ostetud, oletas et ju ma tahan lihtsalt seda treileris näidatud lesbistseeni täispikkuses suurelt ekraanilt näha. Mis on Darreni poolt äärmiselt kena tegu. See stseen filmi sisse susata. Nii on sul saalist välja tulles ja mõne tuttava mehega kokku joostes suurepärane võimalus maha sülitada, kärakas peeru lasta ja kiita, et eks ta muidu üks huinamuina oli, aga vähemalt Natalie ja Mila amelesid vähekese voodi peal.

Minu enda filmielamusele aitas muide täiesti kogemata kaasa ei keegi muu, kui Marko Reikop. Mõni päev enne kinoskäiku klõpsisin õhtul teleka ees niisama kanaleid ja sattusin Ringvaate peale, kus Marko kellegi baleriiniga juttu ajas. Teemaks Luikede järv ja parasjagu arutati just selle üle, et vahel harva tantsib ühes etenduses Musta ja Valget luike erinev neiu. Suvaline kild, mis aga filmivaatamise kohe palju põnevamaks tegi, minu jaoks oli tänu sellele kogu aeg õhus võimalus, et ka Darren oma filmiga seda rada keerab.

Darren läks aga hoopis seda rada, et lajatas visuaaliga. Natalie ja Mila voodil müramas, mmm.... No ja käras see esietendus kah. Ning kõiki väiteid, et ma seda su lahti jõllitasin, ma eitan. Igatahes, peab King's Speech ikka väga hea film olema, kui Akadeemia hallpead, selle Black Swan'ist paremaks hindasid. Eks ma varsti saan teada.

Ristiisad / Godfather(1972) & Godfather: Part II (1974)

Sissejuhatuse sissejuhatus ehk näpunäide algajale filmiblogijale. Kui muud moodi oma blogipostitust alustada ei oska, tekita veidi elevust. Oled just kulutanud oma elust kuus tundi, vaadanud silmad punnis peas ära Ristisa triloogia esimesed kaks filmi ja tahaks nüüd hirmsasti kõigi aegade kahest parimast filmist, kõigi aegade parima blogipostituse kirjutada. No ja alustad umbes nii. Francis Ford Coppola kasutab Mario Puzzo maailmakuulsat romaani lõuendina, millele Malon Brando ja Al Pacino hirmuäratavalt laia emotsionaalse spektriga näitlejatööde abil maalida filmikunsti Mona Lisa. Kõlab ju uhkelt. Aga Intriigi ei ole, kõik teavad niigi, et kui homme oleks viimnepäev, tuleks täna õhtul võtta aega ja vaadata ära Ristiisad 1 ja 2. Kohe pärast Kodanik Kane'i. Rosebud 4ever!

Sissejuhatus ehk Intriig. Lugege parem raamatut.

Ei olnud kumbki halb film, ei kuskilt otsast, aga taas kord tuleb nõutult käsi laiutada ja tunnistada, et minu maitse ja kriitikute maitse ja imdb hindajate maitse ja tundub et suure enamuse erinevate maailma parimate filmide tabelite koostajate maitsed ei lähe ikka üldse kokku. Korraks paneb see mõtlema, et mis mul viga on, miks ma ei suuda suurepärast filmi hinnata, miks ma paneks oma vastavas tabelis enamikust neist suurteostest ettepoole filmid nagu Death Race 2000, The Devils, Caccia alla Volpe jpt. Aga siis ma kehitan õlgu ja mõtlen kahetsusega kõigi nende miljonite filmisõprade peale, kes polegi ehk neid filme kunagi näinud, kelle dieet piirdubki Ristiisa ja Kodanik Kane'i ja Casablancaga.

Aga kui ma filmide osas olen nõus veel tunnistama, et eks ta ole maitse asi, siis (mitte esimest korda) raamat on parem kui film. Oluliselt detailsem, kõigil tegelastel on märksa rohkem liha luudel, mitmed olulised kõrvalteemad on filmist lihtsalt välja nüsitud. Doni doniks saamine on lükatud teise filmi, Johnny Fontaine on filmis ainult selleks, et oleks ettekääne Woltz'i voodisse hobusepea sokutada. Ninot loomulikult pole. Pole ka arsti, kes Johnny karjääri päästis. Al Neri on lihtsalt üks mees, kellel on juhuslikult politseimunder karbiga voodi all.

Nii et kui üldse üht neist kiita, siis teist osa. Oluliselt lähemal suurepärasele filmiks olemisele, aga ikkagi mitte päris. Leone Once upon a time in America on raudselt parem. Pikem kah. Mõnu jätkub kauemaks. De Niro mängib ka neis mõlemas, osa kahes, juba nimetatud Doni Doniks saamise loos. Mis on filmis seetõttu, et esimesse enam ei mahtunud ja lõpus saab selle abil väga mõjuva sümboli tuua.

Kõrvalepõige ehk näpunäide algajale näitlejale. Kui oled saanud endale filmirolli, kus pead kehastama sarimõrvarist maffiabossi, kes nooruses poksiringis valimatult vastaseid mällarisse peksis, võid küll jätta jumestaja juures käimata, võtta kaalus juurde 20 kilo ja põsed apteegivatti (hügieeni huvides) täis toppida, saada selle näitlejatöö eest sületäie erinevaid auhindu, aga mind sa ei veena. Nii et ise tead. Valik on sinu. Brando oli meeldejäävam Streetcar named Desire's, De Niro Cape Feari maniakk oli tähelepanuväärsem ja Charlize Theroni mängis ennast suureks Aeon Flux'is.

Kokkuvõtteks ehk ilma keerutamata. Filmid olid korralikud. Näitlejatööd samuti. Aga! Esimene osa on kohitsetud raamat. Teine oli lihtsalt üks põnev maffiadraama. Eeskujulik maffiadraama peaks sulle selgeks tegema, et kui sa ka isegi kaalud temast negatiivse maiguga postituse kirjutamise võimalust, tulevad öösel Luca Brasi ja Al Neri, krutivad sul öösel auto alt kõik neli ratast ära, topivad need räimi täis ja pistavad sulle teki alla. Ning söövad külmkapist kõik tomatikastme ära.

Vaimustus(eta) / Fascination (1979)

Lasin silmadega sellest Metsavana toodud listist üle käia ja mitmel puhul märkisin vaikselt ära, et oh see film on mul ju ammu olemas ja ootab ainult vaatamist. Rohkem oli muidugi filme, mis juba nähtud ja vaid mõni üksik oli selline, millest kuulnudki polnud.

Igatahes, kunagi mingi vaatamisega seoses sai Jean Rollini tegemiste vastu huvi tuntud ja endale nii Levres de Sang kui ka Fascination muretsetud. No ja siis nad mattusid kõigi nende teiste filmide, mis mulle ka mingil põhjusel huvitavad on tundunud, vahele ära.

Noort Klaus Kinskit meenutav pätt pageb vihaste seltsimeeste eest, kõigi sõjandusega kursis olevate inimeste valjuhäälse oigamise saatel, häärberisse, mida suures osas ümbritseb vesi ja mida maaga ühendavat silda suudaks enda kontrolli alla hoida ka Grand Fenwicki 2. jalaväerügement. Esmapilgul ei tundugi olukord eriti kehva olevat, häärberist leiab ta eest kaks ülemeelikus tujus ja uskumatult lahke loomuga neiut, kes ootamatu külalise eest igakülgselt hoolt kannavad. Teravapilguline vaataja muidugi juba aimab siinkohal, et mingi konks on sel külalislahkusel raudselt sees. Ning tunne saab ainult kinnitust, kui häärberit piiravad pätid otsa saavad ja õhtuhämaruse saabudes veel ülemeelikuid tütarlapsi kohale ilmub.

Teen siinkohal südame kõvaks ja ütlen, et ei olnud eriti hea film. Paljast naiseihu näidati küll ühelt ja teiselt poolt, lavastajahärra sundis neid isegi vihiseva tuule käes läbipaistvates hõlstides paljajalu ringi jalutama, aga täpselt samuti nagu meie peategelane ei osanud oma ausalt võidetud auhinnaga midagi mõistliku peale hakata, nii paistis ka et režissööri kogu aur kulus lembestseenide peale ära ja muud oli lihtsalt ekraanitäiteks.

Vaikselt šampust luristades kõlbas vaadata küll, suht lühike oli teine ju ka, aga samas nimekirjas Possessioni, Vii ja Profondo Rossoga, kui vaid mõnda nimetada? Kindlasti mitte.

Terav maius / Hard Candy (2005)

Mõni asi kohe võtab otsaesise higiseks ja paneb külmavärinad üle selja jooksma. Kellel võimalus soodsa hinnaga seljatäis peldikupaberit koju vedada, kellel Tantsud Tähtedega uus hooaeg, mõnel veidrikul ehk isegi pimeduse kattevarjus koju veetud ja magamistoa lakke kleebitud valimisreklaam.

Lisaks muidugi ka sellised universaalsemad asjad nagu hambaarst, kelle külastamist enamasti viimase võimaluseni edasi lükatakse, telgiuksest sisse visatud konn, kelle ligase keha meenutamine mitmel õrnema soo esindajal ilmsesti ammuunustatud traumaatilise suveöö liigagi elavalt tagasi vaimusilma ette toob, ning kastratsioon. Mida ma pikemalt lahti kirjutama ei hakka. Niisamagi on jube. Juba sellele mõeldagi on jube, sellega ähvardamisest rääkimata. Ses mõttes oleks päris huvitav teada saada, mis põhjustel kaks täies elujõus meesterahvast David Slade (lavastajana) ja Brian Nelson (stsenaristina) võtsid kätte ja väntasid filmi, kus suur osa filmist kulub sellele, kuidas teismeline tütarlaps ähvardab arvataval pedofiilil munad maha võtta, kui see ennast ühe teise teismelise tütarlapse pilastamises ja mõrvas süüdi ei tunnista.

Päris karm kandev liin. Ja samavõrra pinev ka. Loomulikult kõige lihtsam on mühatada, et kus suitsu seal tuld ja paluda teritamiseks käärid ulatada. Aga mis siis kui isehakanud õigusemõistja eksib, mis siis kui üksinda oma suures majas elav meesterahvas sattus kogemata kombel valel ajal vales kohas olema?

Niipalju kui ma selliseid suletud ruumis toimuvaid kahevõitlusi olen sattunud nägema (Closet Land, Death and the Maiden, mööndustega ka Wait Until Dark), siis näitlejatööd on seda tüüpi filmides teisejärgulised. Stsenaariumist sõltub palju rohkem. Suurepärane näitlejatöö ongi lihtsalt suurepärane näitlejatöö. Näitlejad võivad laua taga istudes üksteise peale karjuda nii et tatti pritsib ja aneurüsm õlale koputab, aga kui jutt käib eelmise aasta suurest üleujutusest, mis naerisaagile kõva põntsu pani, siis ei ole ju sest kasu miskit. Brian võtab aga vaataja kohe alguses kenasti topeltnelsonisse ja lahti ei lase lõpuni välja. Nii et näitlejatel jääb üle lihtsalt tubli olla, millega nad mõlemad ka eeskujulikult hakkama saavad.

Üks soovitus veel kõigile neile, kes nüüd ummisjalu filmi vaatama tormavad, ta on seda küll tõesti väärt, aga kui sa oled meesterahvas, siis jäta tuli põlema ja kaalu tõsiselt oma justinbieber12 nimelise konto jailbait.com foorumist kustutamist.

Võõrana võõras linnas / The Tourist(2010)

Angelina Jolie on terve kümnendi astunud üles ainult filmides, kus oma musisuud ja soovitavalt nahka riietatud keha rohkelt eksponeerida saab. Mis muidugi ei tähenda,et need automaatsel kohe halvad filmid oleksid. Ning pärast seda, kui Johnny Depp kassamagnetiks muundus, viskab talgi sisse filme, mille eesmärgiks mehele muretu vanaduspõlv kindlustada. Laseb aga lokkidel lehvida ja raha tuleb.

Produtsentidel muidugi absoluutselt kindla peale minek, hoolimata sellest, kas ja kui palju sellisel filmil sisu on, kus need kaks üles astuvad, kasumiootuses tasub rahakotirauad juba ette lahti teha. Ja no ega väga põhjust vingumiseks ei olegi, piisavalt põnev oli vaadata, kuidas ihast värisev Depp magamistoa ust lahti ei saanud ja Angelina seetõttu kahe tekiga magama pidi. Või kuidas paljasjalgne Johnny Veneetsia katustele rohkem kahju tekitas kui metallist lumelabidaga tõrvapapiga kaetud katusel möllav töömees. No ja muidugi minu isiklik lemmik, põhjus miks mulle see film üldse meeldis ja mis tegevuse käima lükkas, kuidas küll juba veidi krobelise välimusega Angelina rongis endale istekohta otsis, kõigile klassikalistele kaunimeestele trääsa näitas ning lõpuks ühe karviku välja valis. Mul nüüd kah iga kord bussiga tööle sõites peatusele lähenedes kael pikkas. Scarlett Johansson pidavat ju vallaline olema.

Igatahes, kinokunsti ajalugu unustab selle filmi suhteliselt kiiresti, vaevalt et ükski vaatajagi aastate möödudes oma lemmikfilmidest rääkides esimese hingetõmbega Turisti ära mainib, aga kinodes on ka kordades halvemaid filme, mida vaatama sattuda, pidavat siin ju lausa Hitchcocki mõjutused tunda olema. Ning minu isiklikus mälupangas on nüüd sahtlis Veneetsia jälle üks film juures, mis on parem kui Don't Look Now.

Pagana Leeds / Damned United (2009)

Brian Clough on täiesti legendaarne mees, ilmsesti osa põhjusest, miks iga järgnev Football Manageri osa Inglismaal müügirekordeid lööb. Nottingham Forest (käsi püsti, kes on sellest meeskonnast kuulnud) võitis tema juhendamise all 1979 ja 1980 praeguse Meistrite Liiga eelkäija Euroopa Karika, saavutus mida pärast seda on suutnud korrata vaid AC Milan. Briani treeneriteel oli aga ka periood, millele ta ilmsesti erilise heameelega tagasi ei vaadanud. 44 päeva Leeds Unitedi juhendajana.

Don Revie juhendatud Leeds, kus mängisid muuhulgas Billy Bremner ja Norman Hunter* (nimed mis mulle endale tuttavad on), suutis oma kompromissitu ja silmale mitte eriti ilusa stiiliga endale 60. ja 70. nii palju kirglike vaenlasi koguda, et klubi, mis 2008. aastal mängis Inglismaa tugevuselt kolmandas liigas, oli ManU ja Chelsea ees kõige vihatuim meeskond. Saavutus, mis on eriti märkimisväärne, kuna Ronaldo mängis toona veel ManU's ja mina ei tea kedagi, kellele Chelsea üldse meeldida saaks. Ning üks neist kirglikest vaenlastest oli ka Brian Clough, kes aga mingis hullumeelsushoos vaeveldes otsustas, et läheb ja õpetab Leedsi poistele, kuidas seda mängu tegelikult mängitakse (Don Revie oli kutsutud koondise peatreeneriks).

Oma nägemuse sellest, mis ja miks täpselt viltu läks esitas esmalt raamatu kujul David Peace ja sellel põhineva filmi väntas Tom Hooper (mees, kes õnnestumise korral võib üsna varsti sületäie kuldmehikestega poseerida). Nagu tavaks on, siis klassikalise tõsielul põhineva filmi kombel kiputakse asju veidi ilustama ja veidi dramaatilisemas võtmes kujutama, kuid vaatamist ennast see ei sega kuidagi, lihtsalt Clough perekond ja hardcore jalkasõbrad kasutavad iga võimalust, et neile mõnele ebatäpsusele tähelepanu juhtida.

Kui jalkast ikka absoluutselt ei jaga ega hooli, siis vaevalt et seda filmigi vaatama satute, aga kui on soov nende lugematute poksilugude (uusim selles pikas jorus Wahlbergi/Bale'i Fighter) kõrvale ka mõnda teistlaadi spordifilmi vaadata, siis on Damned United ükskõik mis külje alt vaadates julgelt soovitatav alternatiiv. Kas või Brian Clough osatäitja Michael Sheeni näitlejatöö pärast.

Ahhjaa, film lõppes mõtteteraga, et Brian Clough on parim juhendaja, keda Inglismaa koondisel kunagi ei olnud. Hmm, eks ta muidugi ole õige küll, et klubi tasandil oli Brian igatepidi tubli, lisaks Nottinghamile, tegi ta ju ka Derbys imesid, ainult veidi väiksemas mastaabis, aga klubi ja rahvuskoondise vahel on on vahe sees. Kasvõi seesama Revie saavutas ju ka Leedsiga päris mitu tiitlit, aga koondise eesotsas kukkus läbi.

*Norman Hunteri täispikk nimi on Norman 'Bytes Yer Legs' Norman ja tema on kenasti Bad Boys meeskonnas sees. Bremner küll mitte, aga kui on viitsimist saade täies pikkuses ära vaadata, siis on tema punast peanuppu seal korduvalt aktsioonis näha.

Märkimisväärsete filmide tagasitulek

Get Smart (2008)

Steve Carell kehastab salaagenti, kelle entsüklopeediliste teadmiste ulatus on võrreldav vaid tema absoluutselt olematute oskustega neid teadmisi efektiivselt töösse rakendada. Ning selline mees peab tuumapommi plahvatuse ära hoidma.

Üllataval kombel, päris naljakas film. Peeretava koera nali jäi vist ikka lõpuks tegemata, aga kõik muud klassikalised labasused näidati ära. Paljas tagumik rahva poole, fekaalides solberdamine, tulekustutiga valele mehele vastu pead löömine, köie otsas vastu seina kõikumine... Lihtsad ja korduvalt nähtud. Naljad, mida üks valvestsenarist suudab ilma mõttetegevust sisse lülitamata kui varrukast puistata. Aga kuna need naljad tehti jooksu pealt eriliselt punnitamata ära, siis sujus vaatamine lobedalt ja et mõni üksik kord suudeti ka midagi vähe originaalsemat ja kõvema häälega naerma ajavat välja mängida, siis tuleb tegijaid kiita.

Les tontons flingueurs (1963)

Traktorimüüjast maffiabossiks. Sellise hüppe karjääriredelil teeb iseendalegi üllatuseks Fernand ning mitte nii väga üllatavalt selgub, et päris mitu tegelelast, kes ise ametikohale silma peale olid pannud, Fernandist lahti tahavad saada. Lisaboonusena tuli tööotsaga kaasa veel ka meheleminekueas tütarlaps, kellel silma peal hoidmine veel selleks kõige raskemaks ülesandeks osutub.

Absoluutselt teistsugune komöödia, kui Get Smart. Tõeliselt naljakas oli täpselt üks kord, siis kui vanad mehed köögis puskarit mekkisid, aga üldmulje jäi sellest hoolimata muhe. Fernand mängis oma püüdlik mees valel ametikohal rolli lihtsalt nii edukalt välja. Kui vaja küttis ise vastasele molli, kui vaja ei pidanud paljuks mõnelt alluvalt nõu ja abi küsida.

Motor Psycho(1965)

Kolm maniakki mootorratastel sõidavad mööda ilma ringi ning vägistavad ja tapavad kuis torust tuleb. Faster, Pussycat! Kill! Kill! ainult et meestega.

Ma arvan vähemalt, et umbes sellist filmi tahtis Russ Meyer teha. Maniakkide asemel olid aga mingid vinnilised tolgused, mootorrataste asemel kahetaktilised võrrid ning seksi- ja vägivallaaktid toimusid reeglina kaadrist väljas. Vaatamise ajal oli täpselt selline tunne, et mees teeb oma esimest filmi ja ei julge eriti midagi teravat üles võtta. Krt, mis Russ Meyeri film see on, kui mõttetu vägivalla tipphetkeks on mingile vanamehele selga tulistamine ja titshoti peab tikutulega taga otsima. Niru.

Nekromantik (1987)

Laipade autost välja kraapimisega elatist teeniv noormees võtab tööd koju kaasa ning avastab oma meelehärmiks, et tema tüdruksõbrale meeldib voodis surmvaikselt lebav lihakeha rohkem kui meie kangelane. Ning kui ühel päeval koju tulles pole seal enam kumbagi, otsib mees lohutust surnud kassiga vannis hullamisest ning eriti rafineeritud seksimängudega tegelemisest.

Tegemist on siis filmiga, kus naine seksib laibaga, on küll veel paar visuaalset päris jõulist kujundit, aga nii nagu Basic Instinct on film, kus Sharon Stone jala üle põlve tõstab, nii on ka Nekromantikust oluline vaid see meelde jätta. Kui Trivia mängus küsitakse filmi, kus naine seksib laibaga on kindel punkt taskus. Muus osas oli igav.

Revanche (2008)

Viltu vedanud pangaröövi järel peidab Alex end oma isa juures maakohas. Viltuvedamisele kaasa aidanud politseinik maadleb süümepiinadega. Politseiniku naine otsib halli argipäeva natuke elevust. Armukolmnurk moodustub kui iseenesest. Põnevaks teeb loo aga see, et Alex ei tea, kes politseinik on ja naine ei tea, kes Alex on. Vähemalt alguses mitte.

Oletasin, et Spielmanni näol on tegemist ühe Haneke koolkonna esindajaga ja ootasin kogu aeg, millal sündmustele mingi perverssne vint peale keeratakse. Jäingi ootama. Aga ei saa kuidagi öelda, et selle pärast kahetsust tunneks. Selline vaikne pinge kasvatamine, mis lõppeks eriti kuhugi välja ei viinud, osutus nimelt väga mõnusaks vaatamiseks. See, kui sina tead midagi, mida tegelased ise ei tea, kombineerituna teosammul arenevate sündmustega annab rohkelt aega tegevuse käigust ette tormata ja oma peas järjest keerukamaid puänte välja mõelda.

Kindlasti väärt vaatamist.

The Answer Man / Arlene Faber (2009)

Mingil põhjusel peavad inimesed üksinda oma suures majas istuva ja kroonilise seljahäda küüsis vaevleva kirjanikuhärra raamatuid ülima tõe allikateks ja teda ennast jumalikuks hääletoruks, kes kõike teab ja kõiki aidata oskab. Mees ise sellest messia rollist väga huvitatud ei ole ja veedab omi päevi kinniste uste taga selga valutades. Häda sunnil tuleb tal aga ühel hetkel kiropraktiku vastuvõtule ilmuda ja sellele järgneb kahe üksildase keskealise inimese üksteise leidmise lugu.

Lauren Graham on üks päris apetiitne MILF. Aga kui on soov teda näitlemas näha, siis vaadake pigem Gilmore Girls varajasi hooaegu. Need on päris naljakad. Answer Man on ropult igav.