sina hääletad, mina vaatan

24 jaanuar 2011

Märkimisväärsete filmide tagasitulek

Get Smart (2008)
Steve Carell kehastab salaagenti, kelle entsüklopeediliste teadmiste ulatus on võrreldav vaid tema absoluutselt olematute oskustega neid teadmisi efektiivselt töösse rakendada. Ning selline mees peab tuumapommi plahvatuse ära hoidma.
Üllataval kombel, päris naljakas film. Peeretava koera nali jäi vist ikka lõpuks tegemata, aga kõik muud klassikalised labasused näidati ära. Paljas tagumik rahva poole, fekaalides solberdamine, tulekustutiga valele mehele vastu pead löömine, köie otsas vastu seina kõikumine... Lihtsad ja korduvalt nähtud. Naljad, mida üks valvestsenarist suudab ilma mõttetegevust sisse lülitamata kui varrukast puistata. Aga kuna need naljad tehti jooksu pealt eriliselt punnitamata ära, siis sujus vaatamine lobedalt ja et mõni üksik kord suudeti ka midagi vähe originaalsemat ja kõvema häälega naerma ajavat välja mängida, siis tuleb tegijaid kiita.

Les tontons flingueurs (1963)
Traktorimüüjast maffiabossiks. Sellise hüppe karjääriredelil teeb iseendalegi üllatuseks Fernand ning mitte nii väga üllatavalt selgub, et päris mitu tegelelast, kes ise ametikohale silma peale olid pannud, Fernandist lahti tahavad saada. Lisaboonusena tuli tööotsaga kaasa veel ka meheleminekueas tütarlaps, kellel silma peal hoidmine veel selleks kõige raskemaks ülesandeks osutub.
Absoluutselt teistsugune komöödia, kui Get Smart. Tõeliselt naljakas oli täpselt üks kord, siis kui vanad mehed köögis puskarit mekkisid, aga üldmulje jäi sellest hoolimata muhe. Fernand mängis oma püüdlik mees valel ametikohal rolli lihtsalt nii edukalt välja. Kui vaja küttis ise vastasele molli, kui vaja ei pidanud paljuks mõnelt alluvalt nõu ja abi küsida.

Motor Psycho(1965)
Kolm maniakki mootorratastel sõidavad mööda ilma ringi ning vägistavad ja tapavad kuis torust tuleb. Faster, Pussycat! Kill! Kill! ainult et meestega.
Ma arvan vähemalt, et umbes sellist filmi tahtis Russ Meyer teha. Maniakkide asemel olid aga mingid vinnilised tolgused, mootorrataste asemel kahetaktilised võrrid ning seksi- ja vägivallaaktid toimusid reeglina kaadrist väljas. Vaatamise ajal oli täpselt selline tunne, et mees teeb oma esimest filmi ja ei julge eriti midagi teravat üles võtta. Krt, mis Russ Meyeri film see on, kui mõttetu vägivalla tipphetkeks on mingile vanamehele selga tulistamine ja titshoti peab tikutulega taga otsima. Niru.

Nekromantik (1987)
Laipade autost välja kraapimisega elatist teeniv noormees võtab tööd koju kaasa ning avastab oma meelehärmiks, et tema tüdruksõbrale meeldib voodis surmvaikselt lebav lihakeha rohkem kui meie kangelane. Ning kui ühel päeval koju tulles pole seal enam kumbagi, otsib mees lohutust surnud kassiga vannis hullamisest ning eriti rafineeritud seksimängudega tegelemisest.
Tegemist on siis filmiga, kus naine seksib laibaga, on küll veel paar visuaalset päris jõulist kujundit, aga nii nagu Basic Instinct on film, kus Sharon Stone jala üle põlve tõstab, nii on ka Nekromantikust oluline vaid see meelde jätta. Kui Trivia mängus küsitakse filmi, kus naine seksib laibaga on kindel punkt taskus. Muus osas oli igav.

Revanche (2008)
Viltu vedanud pangaröövi järel peidab Alex end oma isa juures maakohas. Viltuvedamisele kaasa aidanud politseinik maadleb süümepiinadega. Politseiniku naine otsib halli argipäeva natuke elevust. Armukolmnurk moodustub kui iseenesest. Põnevaks teeb loo aga see, et Alex ei tea, kes politseinik on ja naine ei tea, kes Alex on. Vähemalt alguses mitte.
Oletasin, et Spielmanni näol on tegemist ühe Haneke koolkonna esindajaga ja ootasin kogu aeg, millal sündmustele mingi perverssne vint peale keeratakse. Jäingi ootama. Aga ei saa kuidagi öelda, et selle pärast kahetsust tunneks. Selline vaikne pinge kasvatamine, mis lõppeks eriti kuhugi välja ei viinud, osutus nimelt väga mõnusaks vaatamiseks. See, kui sina tead midagi, mida tegelased ise ei tea, kombineerituna teosammul arenevate sündmustega annab rohkelt aega tegevuse käigust ette tormata ja oma peas järjest keerukamaid puänte välja mõelda.
Kindlasti väärt vaatamist.

The Answer Man / Arlene Faber (2009)
Mingil põhjusel peavad inimesed üksinda oma suures majas istuva ja kroonilise seljahäda küüsis vaevleva kirjanikuhärra raamatuid ülima tõe allikateks ja teda ennast jumalikuks hääletoruks, kes kõike teab ja kõiki aidata oskab. Mees ise sellest messia rollist väga huvitatud ei ole ja veedab omi päevi kinniste uste taga selga valutades. Häda sunnil tuleb tal aga ühel hetkel kiropraktiku vastuvõtule ilmuda ja sellele järgneb kahe üksildase keskealise inimese üksteise leidmise lugu.
Lauren Graham on üks päris apetiitne MILF. Aga kui on soov teda näitlemas näha, siis vaadake pigem Gilmore Girls varajasi hooaegu. Need on päris naljakad. Answer Man on ropult igav.

2 comments:

Jaanus (Xipe) ütles ...

Nekromantiku tähtsaim stseen on ikka romantiline jooks üle aasa ühe mehe seedetraktide ja peaga.

Naise seks laibaga oli pigem teisejärguline.

Ja see on siiski ka tunnustust vääriv arendus, et naine mitte ainult ei seksi laibaga, vaid võtab selle kaasa ja jookseb mehe juurest ära. See väike ehk esmapilgul tähtsusetugi nüanss lisab kohe filmi väärtusele soliidselt.

Kalver ütles ...

"seks laibaga on teisejärguline"
mõtled ka üldse, mida sa kirja paned, tulevastele põlvedele lugemiseks?
mul on kuri kahtlus, et see kultuuriteaduste ja sotsiaaluuringute kooma on sind siiski kogu oma jõuga otse oimusagaratesse tabanud.
aga pole hullu, mul on kriipsufaasist veel terve kruusitäis puudu, võin seda sinuga jagada :)