sina hääletad, mina vaatan

17 jaanuar 2011

Märkimisväärsed filmid

Ses mõttes märkimisväärsed, et ma olen nad ikkagi ära vaadanud. Kuidagi on neist kirjutamine aga pidevalt edasi lükkunud. Praeguseni siis. Aeg eelmise aasta võlad ära klaarida.

Clockwise (1986)
John Cleese mängib pedandist koolidirektorit, kes peab igaaastasel koolidirektorite kokkusaamisel kõnet pidama. Kõne on valmis, mees ise on valmis, tuleb ainult sinna kokkutulekule kohale jõuda. Kuidagi kujuneb sellest aga samast raskusklassist ülesanne, kui Basil Fawltyl Sybiliga vaidluses peale jäämine.
Brian Stimpson suudab tõesti erinevaid saatuselööke sama vapralt taluda kui Basil, aga kahjuks ei ole need
saatuselöögid pooltki nii naljakad, kui Fawlty Towersis nähtud. Mis on ühe komöödiafilmi jaoks äärmine ebaõnn. Sest kui vabakutseline filmiblogija naerda ei saa, siis ta sinu filmi ei kiida. Nii lihtne see ongi. Niru.


Eastern Promises(2007)
Viggo Mortensen püüab üheaegselt Naomi Wattsi ära sebida, Vene maffiakunniks saada ja saunas vägistamise ohvriks langemist vältida.
Ei olnud küll üldsegi halb film, aga ootasin kõvasti rohkem. Mõtteline eellugu, History of Violence, oli palju rohkem minu maitse järele, praegune katsetus oli liiga etteaimatav. Mitte just kõigis oma räpastes detailides, aga põhiliinid paigas kui käsulaudadel. Isegi Vincent Cassell oli ära kohitsetud. Cronenberg suudab paremini ja seetõttu ei saa sugugi valdava enamusega nõus olla. Normaalne ajaviide, mitte enamat.

Yi boh lai beng duk / Ebola Syndrome(1996)
Äärmiselt nahhaalne armuke pageb linnast (Hong Kongist) maale (suvaline koht Aafrikas), sest mingil põhjusel peavad korrakaitseorganid kolmikmõrva sooritamist seadusrikkumiseks. Õnneliku juhuse läbi leiab mees aga savannis seigeldes põõsa all täiesti pruugitava naise lebamas, kuid mitte nii õnneliku juhuse läbi on naine Ebola viiruse kandja. No ja siit edasi läheb veidraks.
Samas võib oletada, et kui sa juba selle stseenini vastu oled pidanud, siis pead lõpuni ka. Ja no päris ausalt öeldes, siis ega ta nii jälk film ei olegi, kui ma siin muljet jätta püüan. Võibolla tõesti, et perega jõuluõhtul vaatamiseks on sobilikumaid filme olemas, aga kui hing millegi vürtsikama järgi ihaleb, võib ES soovitada küll. Pealegi ühes tänapäeva slasheris näeb asju, mis on oluliselt jälgimad, aga neis puudub täielikult huumorilaeng ja kirg. Samas kui ES on omal moel üks parasjagu naljakas film ja kui teisalt oli küll näha, et rahaga väga priisata polnud, siis seda enam fantaasiat oli tulnud tööle rakendada. Tasub täitsa vaatamist.


Frontière(s) (2007)
Seltskond "vabadusvõitlejaid" otsustab Pariis toimuva mäsu ajal kotid võõrast raha täis toppida ja piiri poole punuma panna. Lähevad aga enne piirile jõudmist valest uberikust öömaja ja seksi nuruma ning leiavad end üsna varsti kõrimulguni sõnnikust.
Muust ilmast suhteliselt eraldatuna elavad selles filmis muidu toredad inimesed, ainult et ilmavaade on neil natsionaalsotsialistlik. Mitte et sellele väga rõhutakse, paarile tegelasele topitakse lihtsalt vahel aimatava sümboolikaga munder selga. Muus osas täiesti tavaline ja sellisena küllalt igav survival. Prantsuse uue laine horrorile omaselt kohati jõhkram ja verisem, kui konkureeriv toode made in USA, kuid oluliselt põnevamaks see filmi ei muuda. Maa all keldris jooksevad mingid mutandid ka veel ringi. Igav.

Haute Tension(2003)
Kaks neiut kavatsevad ühe vanemate juures maamajas väikese toreda puhkuse veeta. Lootusetu üritus. Ei saa neiud õieti unnegi suikuda, kui kolepaha mees uksest sisse trügib ja valimatult verd seintele pritsima asub. Loomulikult mitte enda verd. Võtab siis veel ühe neiu pantvangi ja paneb leekima. Teine muidugi padavai järele. Ning verd saab veel pritsitud.
Vot see oli küll üks igavesti hea ja põnev film. Tempo oli kogu aeg peal, istusid hinge kinni pidades diivaninurgal ja ootasid et a) veel keegi jõhkralt/originaalselt verd pritsima sunnitakse b) meie lühikesejuukseline kangelanna ometi vaikselt suudaks koha peal kükitada. Vastuolulised tunded tõesti, aga suhteliselt haruldase juhtumina suudeti vaataja panna peaosalistele kaasa elama/tundma. Kui vaid oleks puändiga veel mõne minuti kannatada suudetud, oleks eeskujulikuks kiitnud ja eraldi postituse teinud.

I corpi presentano tracce di violenza carnale / Torso (1973)
Sarimõrvar käib ülikoolilinnas ringi ja kägistab noori näitsikuid. Seltskond noori näitsikuid otsustab seepeale linnast välja sõita, et ühe neiu sugulase tagasihoidliku mõisa eraldatuses veidi rahus ja vaikuses tina panna. Mõista mõista, kes tuleb neiudele külla?
Ilus värviline, nagu üks itaalia giallo olema peabki, aga kui ma oleks Sergio Martino loominguga tutvumist sellest filmist alustanud, oleks tema loominguga tutvumine selle filmiga ka lõppenud. Peale intrigeerivate algustiitrite ja laibatükeldamise, mida läbi piiluaugu aimata lasti, ei pakutud midagi märkimisväärset põnevat. Isegi ajaviitefilmina ebaõnnestumine. Eriti, kuna ma tean, et Martino suudab paremini. La coda dello scorpione ja Mountain of the cannibal god (Ursula Andress!) ootavad vaatamist.

jätkub...

0 comments: