Praktiliselt pime

Mina olen aru saanud, et vampiiriks olemise juures on kolm kõige raskemat asja viisaka hauakambri leidmine, kus oma kirstu hoida, teiseks see pidev keeleväänamine, et kõik s-id kenasti š-idena kõlaksid no ja loomulikult ka usaldusväärse laitamatute soovituskirjadega Igori palkamine, sest kes see sellisest ikka loobuda tahab. Muidugi kui just peremeest mõni õnnetus südamepiirkonda ei juhtu tabama.
Near Dark(1987) selliste luuleliste tobedustega oma pead ei vaeva. Pingviiniülikonnas vampiiride asemel on nahas ja teksades pätikamp, kes juhtumisi saavad oma elujõudu verest ja ei sure kunagi. No peaaegu kunagi, päikese käes lahvatavad ikka põlema nagu säraküünlad. Mis viib muidugi mõttele, et kas äkki on kõigi nende miljonite dokumenteeritud iseeneseslike süttimiste taga vaid lihtne hooletus, lühikest aega vampiiriks käinud inimesel lihtsalt ei ole meeles õigel ajal kardinaid ette tõmmata.

Igatahes just see suhtumine, et teen mis tahan, ma olen ju surematu, ongi filmi suurim võlu. Vaatas mõni inimene mõnd vampiiri valesti, siis jäi see viimaseks vaatamiseks ka. No ja muidugi on alati südantsoojendav vaadata, kuidas üleni leekides kaskadöör mööda lagedat välja tagajärgedest (st. tuhaks põlemisest) hoolimata oma südamedaami jälitab.
Hea tempo + mõnus fiiling + viisakad eriefektid = kobe vaatamine.

Lance Henriksen ei saaksi kunagi paipoissi mängida, tema näolapp lihtsalt välistab selle
kiitus fotograafile, filmis see neiu küll nii kena välja ei näinud