Near Dark(1987) selliste luuleliste tobedustega oma pead ei vaeva. Pingviiniülikonnas vampiiride asemel on nahas ja teksades pätikamp, kes juhtumisi saavad oma elujõudu verest ja ei sure kunagi. No peaaegu kunagi, päikese käes lahvatavad ikka põlema nagu säraküünlad. Mis viib muidugi mõttele, et kas äkki on kõigi nende miljonite dokumenteeritud iseeneseslike süttimiste taga vaid lihtne hooletus, lühikest aega vampiiriks käinud inimesel lihtsalt ei ole meeles õigel ajal kardinaid ette tõmmata.
Igatahes just see suhtumine, et teen mis tahan, ma olen ju surematu, ongi filmi suurim võlu. Vaatas mõni inimene mõnd vampiiri valesti, siis jäi see viimaseks vaatamiseks ka. No ja muidugi on alati südantsoojendav vaadata, kuidas üleni leekides kaskadöör mööda lagedat välja tagajärgedest (st. tuhaks põlemisest) hoolimata oma südamedaami jälitab.
Hea tempo + mõnus fiiling + viisakad eriefektid = kobe vaatamine.
Lance Henriksen ei saaksi kunagi paipoissi mängida, tema näolapp lihtsalt välistab selle
kiitus fotograafile, filmis see neiu küll nii kena välja ei näinud
kiitus fotograafile, filmis see neiu küll nii kena välja ei näinud
5 comments:
Minuarust üks parimaid vampiirikaid... realistlik kah... noh, et teistsugusel ajastul on teised vampiirid... lavastajanna parim film... ning eraldi kiidukõne Lance Henriksenile... ahjaaa Tangerine Dream tegi ka hea muusika...
vaatasin siis korraks millega lavastajanna veel hakkama on saanud... Point Break mulle teismeliseeas päris meeldis.
«Strange Days» on ka tema oma.
sai seda kunagi suht suurte lootustega vaadatud jah... muusikaosa jättis hea mulje, film ise mitte nii eriti...PJ Harvey oli üks nädal aega kindlasti isklikus playlistis esikohal
Mul on lähipäevil kordusvaatamine käsil... eks siis ka kirjuta...
Postita kommentaar