Pisiasjadel on häiriv komme suuremateks ebameeldivuseks üle kasvada. Mine sa näiteks katkise hüppeliigesega maratoni jooksma.Maltese Falcon(1941) tuletas nimelt meelde selle pisiasja, mis takistas Hammetil (ja Chandleril) isiklike lemmikute tabelisse tõusmast. Ropp valetamine käib kogu aeg. On 101 tegelast ja need ajavad ainult hapet suust välja, igaüks peab ennast selleks kõikse targemaks ja nii nad siis lasevadki pegasusel ennast järjest kõrgemale kanda. Jäävad ühe valega vahele ja soperdavad silmagi pilgutamata veelgi haledama valmis. Vaatajal ei ole pidepunkte, millest kinni hoida ja ennast aegamisi lahenduse poole vedada, ei peeneid vihjeid ega libedaid valesid, selliseid mis vähekesegi vett peaksid.
Üks ebakõla mis veel segama jäi on see, et kui Humprey Bogart on hea näitleja, siis ei järeldu sellest automaatselt, et Sam Spade peaks hea näitleja olema. Lisaks veel kõndiv valedetektor ning pea lõikab tal ka nagu koorelahutaja ja siiski laseb ta ennast pahalastel ringi solgutada ja O'Shaughnessyl ümber sõrme keerata.
Need detailid takistasid Maltese Falconil väga heade filmide kategooriasse tõusmast, hea tempo ja suurepärased kõrvaltegelased vedasid aga ta kindlalt lihtsalt heade filmide sekka. Peter Lorre säras kohe eriti, lõpus tuli see südantlõhestav kõne ka ära, mis kohe M(1931) meelde tuletasid.
vanasti oli kellegi jälitamine ikka lihtne, tõmbasid kaabu silmade peale ja minek
eks ta ole muidugi maitse asi, aga selline femme fatale paneb mind ainult õlgu kehitama
töö ajal joomise keelust ei olnud selle filme politseinikud halligi kuulnud, samuti nagu ülemäärase jõu kasutamise keelust ja vihakontrolli kursus ei oleks neil ka külgi mööda maha jooksnud
siit nurga alt paistab nagu mr. Creosote
lapse näo ja elevandi kannatusega psühh,
sai vana kala käest pidevalt ära
oi kuidas käekesed värisesid
no kui enne Lorret ära ei tundnud, siis nüüd ei tohiks küll enam kahtlust olla
0 comments:
Postita kommentaar