Geniaalsed detektiivid

Ei saa küll öelda, et ma eriline krimaalromaanide austaja oleksin, aga aegade jooksul on neid siiski piisavalt palju kätte sattunud, et siin ja praegu oma esimese edetabelipostitusega välja tulla.

7. Mr. van Gulik ja kohtunik Di. Mis ma hakkan salgama, eriti meeldejäävaks osutusid sellest vanast Mirabilia sarjas välja antud raamatust "Kummitused kloostris. Lakksirm" illustratsioonid. Raamat ise oli ka muidugi hästi kirjutatud, purunenud luud ja tükideks hakitud naised ja puust põrgusigitised ja Di naised, kes ta pärast rasket tööpäeva õlidega sisse võidsid. Väiksele poisile igati põnev lugemine.


6. Mr. Francis ja hobused. Richardil vist ei olegi sellist ühte kangelast, kes raamatust raamatusse seikleks, aga hobused on küll alati platsis. Need tohutud füüsilised kannatused, mida ta kangelased aga järjekordse juhtumi lahendamiseks üle peavad elama teevad ta raamatute lugemise üheltpoolt meeldejäävaks aga teisalt ka veidi masohistlikuks kogemuseks. Isiklikud lemmikud "Luumurd" ja "Oma lõbuks", ühes murtakse rangluid ja teises saab alatihti keegi piitsaga üle küüru. Hobustest rääkimata.

5. Mr. McBain ja uurija Steve Carella. Etteruttavalt võib öelda, et viimane võmm, kes tabelisse murdis, oma koha siiski auga ära teeninud. Hammett ja Chandler kirjutavad ehk stiilipuhtamalt aga McBaini "Nukk" pakub sama hulga vägivalla juures oluliselt rohkem põnevust. Üksainuke pisike detail, laps oma leluga, aga vahe on märgatav. Igatahes 87th Precinct(1961-1962) omab raudselt potensiaali väga heaks sarjaks olemiseks (neile kes lugeda ei viitsi).

4. Dame Christie ja Hercule Poirot. Napilt aga kindlalt Poirot, mitte miss Marple. Sel lihtsalt põhjusel, et kui püüda endale ette kujutada sellist pisikest mutikest, kes muudkui käib ja topib oma pikka nina igale poole, siis lõppeb see alati sellega, et ühes väikses vaikses maamõisas keegi talle kirvesilmaga pähe valab. Poirot ja Hastings teevad küll põhimõtteliselt sedasama, aga Hastings on sõjaväelasena kindlasti võimeline inimest paljaste kätega tükkideks rebima (kui ta just juhuslikult mõnd naist ei ürita ära rääkida) ja Poirot on lihtsalt nii ülbelt enesekindel, et talle ei tule selline võimalus (kirvesilmaga pihta saamine) pähegi. Mis sellise ülbuse aga talutavaks, lausa sümpaatseks muudab on fakt, et juhtumi lahendamiseks ei põlga pisike belglane ka kodust välja minemist ära. Vägivalda on Agatha raamatuis küll minimaalselt, ainest mõttetegevuseks aga piisavalt ja kui vaja müttab Poirot Hastingsiga kõrvu sombusel sügishommikul võsas (kui just Hastings parajasti mõnd naist ei ürita ära rääkida).

Väike paus, kruvime põnevust, enne kui esikolmiku juurde siirdume. Romantika ei ole just mu middlename, aga krimikirjanduses (ja sarjanduses) meeldib mulle küll pigem selline vanakooli lähenemine. Lahenduseni jõudmine kas karmi peksu või pingsa mõttetöö tulemusena, see on õige detektiivitöö, UV valgusega voodilinade valgustamine ja laboris küünealt leitud nahariba DNA analüüsime jätab liiga higise mulje, igaühest võib saada detektiiv, kui piisavalt kõvasti tööd rabada. Phähh!
Aga nüüd, tagasi tabeli juurde.

3. Sir Doyle ja Holmes ja Watson. Igasuguste arusaamatuste vältimiseks, reastan praegu raamatuid, Livanovi ja Solomini osalusel vändatud seriaal on puhas kuld ja täielik klassika ja sedasama on ka raamatud, lihtsalt kaks kirjaniku on veel kriipsukese paremad. Juhtumid juhtumiteks, aga suurim osa raamatute võlust lähebki dünaamilisele duole. Holmes/Livanov on võimeline kõhutuule värvuse järgi ära mõistatama mis värvi kummikuid talitaja kandis ja Watson/Solomin on tõelise inglise džentelmeni võrdkuju, kombekas, läbinisti aus ja täiesti naiivne. Seesama naiivsus, mis oleks pidanud välja surema koos revolvri leiutamisega aga elas edasi veel ka näiteks Neville Chamberlain'i hinges.

2. Mr. Gardner ja Perry Mason. Juhtumid on erilised selle poolest, et tavapärase juhmi kaaslase asemel on advokaat Masonil koguni kaks asjaliku abilist, detektiiv Paul Drake ja sekretär Della Street. Mis mulle neid raamatutes eriliselt meeldib, on see elegantsus millega Mason ühel hetkel kõik peapeale keerab, nagu üks mu kunagistest õppejõududest vahel ütles, sellel teoreemil on kaks tõestuskäiku, saab jõuga aga on ka selline elegantsem variant olemas. Algusosa on siuke tavaline ja sellest tuleb end tihtipeale läbi närida, aga kui lõpuks kohtusse on jõutud, siis edasine on täielik komm.

1. Mr. Chesterton ja isa Brown. Enamasti üksi tegutsev, vahel ka tavapäraselt loll abiline Flambeau kaasa tolknemas. Esikohale aitas ta aga see müstilisuse aura, mis tema juhtumistes alatihti esineb, vahel isegi pisuke õuduselement. Kui enamasti on mul raskusi lühijuttude meeldejätmisega, siis lendav laip, deemonlik raamat, argpüksist väejuht jpt on sellised, mida unustada on väga raske. Ei ole preestril küll sellist enesekindlust kui Poirotil, elegantsi nagu Masonil või laialdasi teadmisi kriminalistikast nagu Holmesil, aga oma vaiksel miss Marple't meenutaval moel saab ka Brown oma töö tehtud.
Tehtud. Tublid, kes lõpuni jõudsid. Järgmine kord ehk vähe lühemalt.