Dobrý voják Svejk(1957)Puhas klassika. Võib vaid ette kujutada, milline pinge oli filmitegijatel peal, et kõik ikka kenasti välja tuleks, sest kodakonsusest ilmajäämine oleks vist see kõige leebem karistus olnud. Aga õnneks ei olnud vaja ratast leiutama hakata ja võetigi raamat ette ja aeti näpuga järge ja vaadati, et kõik näitlejad ka illustratsioonide nägu oleks. Raamat, mis minu vanaisal ilmselt peas oli ja film mida ta kindlasti vaataks. Ma ei näe mingit põhjust miks see talle meeldima ei peaks.
Puhas ausus on ikka niivõrd haruldane nähe, et ajas ka õpetatud peadel juhtme kokku.
Eesti sõjaväes on selline komme, et kui piisavalt kõrge aukraadiga ohvitser kasarmusse sisse astub, peab päevnik toolilt püsti kargama, end käeseljaga uimaseks lööma ja hirmsa häälega VALVEL karjuma, et kaasvõitlejad jõuaksid kaardid, pudelid ja pornopildid ära peita ja ohvitser nende vahel tähtsa näoga patseerida saaks. Oli aga selline juhus, et tuli üks tölli näoga mees kasarmusse, ei vuntse, ei ratsapiitsa ei midagi, tegi oma tiiru ära, võibolla pomises midagi omaette, aga rms. Blondi poole otseselt ei pöördunud ja kadund ta oligi. Pärast oli muidugi jama kui patareiülem tuli räuskama, et mis korralagedus see nüüd oli, oli miski staabiülem vist see tölli näoga mees. Pärast minu puhtsüdamliku ülestunnistust, et mina teda kahjuks nägupidi ära ei tundnud jäi patareiülem mind hetkeks lolli näoga vaatama ja pani siis minema. Rühmaülem pugistas selle vestluse ajal aga mõnuga naerda ja sellega oli teema lõpetatud.
Ma ise olen seda raamatut vaid korra nooruses lugenud (aukartustäratav tüsedus on ülelugemisele takistuseks saanud) ja vot seda ma küll ei mäletanud, et Švejki kõrval kõige värvikam tegelane välipreester selline murdja oli. 
0 comments:
Postita kommentaar