Lossitont

Mitte et ma eriti suur horrorisõber oleks, eriti mis puutub selliseid vähemtuntuid tegijaid, aga paari verepulma ikka näinud olen. Nimed Gordon ja Combs päris tundmatud ei ole.

Aga suur oli minu üllatus, kui selgus, et enamik vaatajaid peab Castle Freaki(1995) üheks väga koledaks ja mõjusaks õudusšedöövriks. Kas ta just niimoodi planeeritud oli, ma loodan muidugi et oli, ei tahaks küll, et keegi sellist filmi tehes end ull tõsiselt võtaks, aga minu tagasihoidliku hinnangu kohaselt oli tegemist mõnusa žanriparoodiaga, siukese peene paroodiaga, mis näeb välja küll kui tavaline slasher, aga vaataja saab rahulikult naeru pugistada ja võidukalt hüüatada: "mis ma ütlesin, pooski politseiniku selle ketiga üles".

Jeffrey Combs võib ju küll teha suurepärase rolli, mis seisnes suures osas Jeffrey Combsi moodi välja nägemises, ja võttepaigaks olevas lossist võib vahetpidamata ahelate kõlinat ja põrandalaudade kriiksumist kuulda olla, aga kui on ikka ette teada, et see püss sealt seinalt varsti alla võetakse ja pauku tehakse, siis mingist õudusfilmist küll juttu olla ei saa. Tõsi, on kaadreid, mida lastesaadetes ilmselt ei näidataks, aga see on ju ketšup ja kumm. Pigem hindad tunnustavalt head käsitööoskust kui hirmust värisema hakkad.

Puhtalt isikliku kiiksu alla käib see, et seksi vägivallaga segada on maitsetu. On porno ja on horror ja las nad ollagi omaette žanrid. Ja ei räägi siin praegu kohustuslikust titshotist, kes on filmi näinud teavad. Kuigi tuleb tunnistada, et Castle Freakis ei olnud need stseenid vaid jälkuse tekitamiseks, poiss oli lihtsalt õpihimuline, aga sai mõnest asjast sutsu valesti aru.

kosjaviin

hota hota ;)

prepeller selja peale ja ongi Katuse Karlsson valmis