Ses mõttes oli Mina olin siin(2008) minu jaoks sama reaalne, kui no näiteks Warriors(1979). Filmi enda algustiitrites seda reaalsusel põhinemist ei mainitudki ja promokampaaniat ma ka väga täpselt ei mäleta ning raamatut ka lugenud ei ole. Ehk siis suhteliselt puhta lehena sai seda filmi vaadatud ja kui ei oleks olnud teatavaid ebakõlasid, usuks mina sinisilmselt, et nii see elu Tallinnas käibki.
Iseenesest eesti filmi kohta suht ladus stsenaarium, arvatavasti tänu sellele, et raamat oli ees ja see takistas sellist tavalist laialivalgumist ja kõigi maailma hädade ühte kohta kokku kuhjamist. Libastumisi muidugi oli, lastekodulaste traagika sissetoomine, õhkulastud auto (mis oli ilmselt rohkem väärt kui 200000) vs anaalne penetratsioon, Hele Kõre seksistseen (mitte, et mul põhimõtteliselt midagi alasti naisekeha vastu oleks, aga tõi meelde ühe hiljutise uudise lavastajatest ja seksistseenidest ja kas need stseenid pärast üldse filmi jõuavadki) ja siis see kuidas kolm nolki ühe õhtuga tosinajagu kuritegelikke skeeme välja mõtlesid.
Mis ma aga pärast mõtlema jäin, et kas ta hoiatusfilmina üldse töötab, no et kas mõni rahahädas potensiaalne kaupmees jätab oma paki üles korjamata ja käib kenasti koolis edasi? Sest et kui sa juba oled nii loll ja sellist asja üldse kaalud, siis ilmselt oled sa ka nii loll, et ennast kuulikindlaks pidada ehk siis vahele jäävad teised aga mitte sina.
Meie oma viimase aja filmikunsti saavutused kõrvale panna, siis sellises taustsüsteemis vaatamissoovitus, absoluutskaalal nii ja naa. Igav vähemalt ei hakka ja püssi otsas keegi ei ratsuta.
köök on juba ammustest aegadest olnud selline koht kus saadakse kokku ja räägitakse maast ja ilmast ja pudrupotike podiseb pliidil aga kas see just arvuti jaoks kõige sobivam koht on
tartlaste kaotus on tallinlaste võit, igapäevaselt võib Tambetit No teatris vaatamas käia ja siis poole etenduse ajal püsti tõusta ja paluda,et õu tee seda susistamist
0 comments:
Postita kommentaar