Neiu Okastraat / Barb Wire(1996)

Enne, kui Pammyt tabas gravitatsioon kogu oma jõuga, oleks ma rannas, kus ta punases trikoos ringi silkab, umbes seitse korda päevas uppumisohtu sattunud.
Igatahes, '96 aastal polnud gravitatsioon kellestki Pamelast veel midagi kuulnud, produtsendid kraamisid välja paar nahk- ja latekskostüümi, sudisid väheke Casablanca stsenaariumi kallal ja hakkasid rahavoogu ootama. Mingil põhjusel jäi see aga tulemata ja neiu Anderson pidi edaspidi rahulduma eeskätt telesarjades ja paadireklaamides mängimisega.Näpuga näidata ei ole rahameestel aga kellegi peale, ise olite süüdi. Film algas väga lubavalt, Pamela kõõlub posti seljas ja lõpetab oma etteaste efektse tabamusega. Ilma igasuguste eelteadmisteta vaatama asununa ootasin selle põhjal midagi Snake Plisskeni filmide laadis mööbeldamist. Mida aeg edasi seda vähem rõhuti aga peaosalise tugevatel külgedele ja aeti hoopis piinlikult näpuga järge, et tegevustik mingil juhul uitama ei läheks. Värskelt Casablancat näinuna muutus see varsti igavaks ja kohati täiesti jaburaks. Mehed otsivad pisikest läätsekonteinerit ja lükkavad selleks riiuleid ümber ja peksavad laudu sisse.
Kraana otsas kiikudes peetud lõpulahing natuke päästis, seda stseeni minu mäletamist mööda originaalis ei olnud, aga vaata kummast otsast tahes , rahul olla ei saa kuidagi. Petta said nii möllufilmisõber, korraliku tech noiri oodanud mina, kui ka erotsisõber, suurtes kogustes mitu numbrit liiga väikestes kostüümides seiklevat Pamelat oodanud mina.Algus lubas ja lõpul polnud ka väga häda, aga keskpaik jäi ikka selgelt tooreks. Päris nii odavalt ikka kah ei saa.

Mitte küll eriti originaalse, aga siiski meeldiva liigutusena olid pahad mehed riietatud natsimundritesse. Isegi rinnaturvis oli olemas. Pisike küll, aga olemas.