On ikka kole küll, kui tuleb ühel hetkel tahtmine minna ja ennast taskus pehmel toolil mõnusasti kerra tõmmata ja muuseas ka mõni kinopilt ära vaadata ning kui siis selgub et põhimõtteliselt on valida kas sent-surmale-võlgu Bojarski või mingit kahtlast liini pidi urbaankepiga seotud He's just not that into you(2009). Aga kuna neiud Scarlett ja Drew näevad ikka olulisemalt apetiitsemad välja kui Mihhail ja sõbrad ning teinepool oli ka küllalt üheselt mõista andnud, mis filmi temake näha soovib, siis jäid musketärid pika ninaga (ja tühja rahakotiga).Hämmastavalt viisakas vaatamiselamus. Lõpp kiskus küll kiiva, luues mul seose nende põnevate eneseabi kassettidega, mida vist iga ameeriklane mingi eluetapi jooksul kuulmekilede purunemiseni kuulanud on. Et siis moodne naine võib ka üksinda õnnelik olla, ei ole tal klitoriaalse orgasmi saavutamiseks mingit mehekaltsu vaja.
Millega aga täpsemalt suutis siis üks puhas naistekas roppu ja karvast mehekaltsu võluda. Esiteks olid need probleemid, millega tegelased ekraanil maadlesid piisavalt hästi püstitatud, et kuigi lahendus oli ette teada, siis lahenduskäigu vaatamine hoidis pilgu kenasti lina peal kinni ja mõtte liikumas. Lahendused olid küll igavalt traditsioonilised, aga vahel lihtsalt on teekond enam väärt kui saavutatud tulemus. Ning teiseks oli see teekond ka piisavalt naljakas, tõe huvides tuleb muidugi ära mainida, et enamus aega naersin ma täiesti valede kohtade peal (st. mina naersin ja enamik ei naernud), aga mis siis sellest. See näitabki ju seda, et film töötab erinevatel tasanditel ja puututab erinevaid inimesi erinevalt?
Filmi suurimaks plussiks sai minu jaoks aga see hetk kui endale teadvustasin, kui hea elu mul ikka on. Kõik see stress, mida vaesed kaaslasejahil inimesed läbi pidid elama...
Üks seos veel siia otsa. Hiljuti kuulsin raadiost sellist juttu, kuidas vallalisi naisi õpetati püsisuhtes mehi üle lööma, sest need on juba sarved maha jõudnud joosta ja harjunud naisega koos elama. Täitsa põnev oleks teada, kuidas püsisuhtes naised sellesse teemasse suhtuvad. Vudivad sekspoodi pesu ja lelusid ostma või hoopis jahitarvete poodi kärbiku järele?
Eriti veel kui sinna ette ja taha näidati vanu pakse ameeriklasi rääkimas sellest, kuidas nad kolmkümmend aastat tagasi seksrevolutsiooni tegid. No eks neil ju tegelikult oli õigus ka, aga kuna tegijad oli selle põneva teema nii laialt ette võtnud, kui vähegi kannatas, siis jäi see ülevaade mu arust suht pealiskaudseks. Enamik Deep Throati võttemeeskonda kiitis, kui tublid ja toredad ja originaalsed ja tõelised innovaatorid nad olid ja kuidas nad omaenda pisikeste kätega seksi pimedast ja teki alt päevavalguse kätte tirisid kõigile vaatamiseks ja avastamiseks. Kuigi kui nüüd veidi lihtsustada, siis tegelikult oli neil vaja vaid leida paar hipit, vaba pind ja kaamera. Alles päris lõpus julges DT lavastaja ise ka õrnalt rahateemat puudutada.
Või kui selline säde tõesti oligi, siis matsid selle hubiseva leegikese sellised asjad mille kallal norida andis. Mõned näited siis ka, et keegi niisama lahmimises süüdistada ei saaks. Miks peaks vanamehe kehas elav nooruk endale esimeseks armastuseks valima kuldses keskeas daami? Kas tõesti oli hirm pedofiiliasüüdistust saada, mis loomulikult oleks lõpetanud igasugused unistused Oscaritest. Et siis ei saanud 20 aastase mõistusega ja 60 aastase välimusega mehe pruudiks valida napilt 18 aastast neiut, sest see oleks äkki liiga veider välja näinud? Ses mõttes, et ega see Heffneri taat ka kõige normaalsema mehe kuvand just ei ole.
Järgmiseks torisemisaineks sai Benjamini ootamatu noorenemine, allveelaeva lasi põhja veel äti välimusega Brad, sõjast tuli ta tagasi aga juba praktiliselt ilma grimmita. Mõned kortsud ikka veel olid, aga sarnaselt Tuulepealse maaga pandi suurimad lootused parukale, kui ikka juustes halli on, siis petab raudselt vaataja ära, mis neist näojoontest ikka.
Näojooned muutusid aga ootamatult oluliseks siis, kui Benjamin juba päris Bradi nägu oli, kõigi naisvaatajate rõõmuks suskas David sisse ka paar sellist kaadrit, mille eesmärgiks ei olnudki miski muu, kui lasta poisil lihtsalt kena välja näha. Sest ega ta ju näidelda ei oska, puhtalt välimuse pärast teda ju Hollywoodis hoitaksegi.
Sellised mõtted siis, aga et enamiku fimi näinute arvamused on hoopis positiivsemat laadi, ärge laske ennast segada ja minge vaadake 13 Oscari nominent ikkagi ära. Muidugi kui keegi minu käest küsiks, siis ma ütleks et see on siis ikka eriliselt kehva filmiaasta olnud, kui Benjamin Button parima filmi kuldmehikese koju viib. Forrest Gumpi kohta ju räägitakse siiamaani, milline ääretu ebaõiglus see oli, et ta Pulp Fictioni eest parima filmi tiitli noppis. Ei tahaks küll, et Eric Roth jälle sama tembuga hakkama saaks.
Ehk kui Rashomonist kõige olulisema asjana struktuur meelde jääb, keerab Akira ilmselt hauas teise külje. Üritas teha sellise inimloomust lahkava filmi, mis ei astu kohe algusest kohtumõistja rolli vaid laseb kõigil oma versiooni juhtunust ära rääkida, kuulab rahuliult ja jätab kogu otsustamise vaataja õlule. Keda uskuda, keda mõista, keda hukka mõista, kellele andestada.
on siuke teooria, et kui kaks inimest kohtuvad siis tegelikult on kohtumisel kuus erinevat inimest, nii nagu nad on, nii nagu nad ise ennast näevad ja nii nagu teine neid näeb. Tajomaru nägi igatahes ennast, kui vapper ja kaval seiklejahing.
