Pauguga poorti

Paul Newman oli ju teada tuntud rallilemb, vaadake kasvõi Silent Moviet. Aga spordifilme on ta teinud veel, piljardist ja jäähokist ka. Slap Shot(1977) siis täpsemalt.

Inimkatsed tõestavad, et isegi kui sporditeema suht külmaks jätab on võimalik see film lõpuni vaadata, meeldimiseks peab teadma et lühendi NHL taga ei peida ennast Noored Himurad Linnukesed.

Ilmselt üks vähestest Pauli filmidest, kus peaosalisena oleks mõni kaasaegne staar sama edukalt hakkama saanud (loe: rahva kinno meelitanud), sest mingeid monumentaalseid näitlejatöid sellest filmist otsida ei tasu. Otsest ja kaudset pila aga küll, kes viitsib võib üldistada kogu profispordile, ei ole see mitte ainult jäähoki mure, et inimesed tahavad (suures osas) vaatemängu. Hokis tähendab see kaklusi, äsad ikka vastasele kepiga, tema äsab vastu, siis klohmite natuke üksteist, kohtunikud vaatavad eemalt, et keegi väga haiget ei saaks ja kui tundub, et rahvale hakkab tüütavaks muutuma lahutavad riiukuked ära, saadavad nad mõneks minutiks pingile puhkama ja mäng läheb edasi.

Slap Shot ja eeskätt vennad Hansonid viivad selle kõik aga hoopis uuele tasandile, idee on selles, et kõigepealt tuleb kõik vastased vigaseks peksta ja siis on ju palju lihtsam mõni värav ka vistata. Lõpuks jõutakse muidugi tagasi selleni, et lihtsalt ilus mäng ja eneseületamised jäävad ka inimestele meelde ja tsirkuse tegemine võiks ikka klounidele jääda. Mis on muidugi õige.

Näpuotsaga ka sellest kuidas kasumiahned tiimipealikud spordist üldse ei hooli ja kuidas õnnetu profisportlase eraelu pideva ringireisimise tõttu suht p..sses on.

vihje algajale sporiajakirjanikule, ära palu stuudios hekikepiga vehkival sportlasel seletada sõnade tripping, high-sticking... tähendusi
kaitse siis väravat, kui üks saadanahk su ümber tiirutab ja su naist omasooiharuses süüdistab (mis juhuslikult ka tõele vastas)
Reggie: Jesus, Lily, there've been three rapes and two murders in this park in one year.
Lily: I didn't do it.
McCracken: Stop him! This is a serious game, not a freak show!
Legendaarne Lumeinimene, Ogie Ogilthorpe

Tulnuknaine otsib meest

Paberi peal näeb Species(1995) väga hea välja. Ben Kingsley, Forest Whitaker ja Michael Madsen kaamera ees, kes tõsi ei ole küll ükski esimese suurusjärgu täht, aga ulmepõneviku kohta ikka väga viisakas seltskond. Lavastaja Davidson samamoodi, mitte küll seda masti tegija, kelle kätte 200 milli maksva filmi tegemine usaldada, aga selline kindla peale minek, ei ole karta, et mees hakkaks keset pinevat madinastseeni mingeid oma kunstilisi ambitsioone rahuldama.

No ja kõige tähtsamana, H.R.Giger joonistas Sil'i. Fakt, mis minul kohe silmad särama lõi ja fakt, mis paneb mind seda filmi võibolla ehk tibakese leebemalt hindama. Sest kõigi komponentide summa on loodetust väiksem.

Ja kui peaks kellegi peale süüdistavalt näpuga näitama, siis oleks selleks meheks Benjamin Franklin, umbes 350 tuhat Benjamin Fraklinit, kui täpne olla. Taheti küll kõige paremat aga välja tuli nagu alati. Sest ega ulmesõber lepib ka sellega, kui lendava taldriku küljes on riputusnöörid näha ja kalmaari jalgu liigutab hoopistükis näitleja, aga seda tahaks küll, et jumala eest midagi valesti ei läheks lõhnalise ponnistuse asemel ekraanilt ma ei ole küll võibolla Tom Hanks, aga vaadake kui suur püss mul on stiilis mängulust paistaks. Rohkem entusiasmi paluks.

Selline veider etteheida ka veel, et neiu Henstridge näeb küll kena välja, aga liiga palju head ei ole ka hea. Ühel hetkel kui Nastja jälle paljaste rindadega üle ekraani jooksis tekkis täpselt selline tunne, nagu National Geographicu pealt suvalist aafrika dokki vaadates, kus ka kõik naised palja ülakehaga ringi liiguvad. Täpsemalt siis, ei tekkinud mingit tunnet.

Positiivse poole pealt ka sutsu, herr Giger alt ei vedanud, Sil ja Ghost train olid mõlemad kaunikesed. Osa sellest võlust läks küll tänu efektimeistrite kohmakusele kaduma, aga selle annan andeks, sest ekraaniaega sai koll suhteliselt palju ja ega seda rahakest nüüd nii palju ka ei olnud, manulisi oli ju hulgim.

Nii et täiesti vaadatav linateos, mis kogunisti kolm järge saanud. Huvitav muidugi, mis Freud sellise asja peale ütleks, no et selline jõuline naisfiguur niimoodi massidele, kes ma kahtlustan enamik meessoo esindajad on, imponeerib.

see oli muidugi täiesti ettenägematu süžeepööre

olen endale kunagi höövliga näppu lõiganud, nii et sellised stseeenid erinevate terariistadega töötavad minu puhul alati

Veriselt lihtne

Vaatan, et vennad Coenid on ootamatult kuumaks teemaks osutunud, nii et kasutan ka võimalust ja räägin veidi sellisest filmist nagu Blood Simple(1984).
Debüüt ja eelinfo kohaselt vägagi viisakas debüüt. Aga lühidalt kokkuvõttes, siis taaskord eelinfo pettis. Miks taaskord? Aga sellepärast, et samamoodi sai juba mõniaeg tagasi ka Cronos(1993) ära vaadatud. Eelinfo lubas vaat et läbi aegade parimat horrorit, aga mind pani suures osas ükskõiksusest õlgu kehitama. Blood Simple oli küll vähe teisest žanrist, aga lõpptulemus ikka sama, ükskõikne õlakehitus.
No et on sellised pühad lehmad, kelle kohta lihtsalt ei sobi halvasti öelda, kui ei saa aru, siis järelikult on viga vaatajas, sest tegijad on ju geniaalsed ja paugutavad aiva kümnesse. Vendade Coenite töödega on mul siiani aga läinud nii, et Fargo(1996) ajal ma jäin lihtsalt poole filmi ajal magama ja O Brother, Where Art Thou?(2000), pani pikalt mõtlema, et huvitav mis mul nüüd siis viga on, kõik ju kiidavad ning Ladykillers(2004) oli kohe äärmiselt mannetu, eriti kui originaaliga võrrelda. No Country for Old Men(2007) oli siis lõpuks ka selline, mis positiivsed emotsioonid esile kutsus.
Mis siis täpsemalt BS'i juures kriitikuhärrale ei meeldinud. Kui ma panen filmi käima ja tekib tunne, et ma olen seda kõike kuskil juba näinud, siis hea märk ei ole see kunagi. Eriti kehva oli aga see, et BS ei olnud mitte mitmest filmist kokku lõigatud, vaid ma ei saanud kuidagi lahti tundest, et ma olen täpselt sellist filmi, täpselt selliste tegelastega kunagi varem näinud, Emmet Walsh veel see kõige tuttavama näoga, aga no loomulikult ei mäleta ma selle teise filmi nime :)

Seegi kord saab aga suurima miinuse kirja stenarist, kui ikka lugu edasiviivaks jõuks on puhas inimlik lollus ja veereva lumepalli saaks lihtsalt peatada sellega, kui peategelased omavahel natukenegi rääkiksid, mitte ainult ei oletaks kõikse aeg kõiki asju, siis mis põnevusest me siin räägime. Suurem osa aega kulub vaatajal hoopis mõtisklemisele, et kas mind tõesti peetakse nii lolliks ja arvatakse et ma jään midagi sellist uskuma.

Püsilugejale, kellel ehk on jäänud mulje, et ma ainult sellepärast filme vaatangi, et saaks stsenaariumikäkkide kallal joriseda, siis päris nii see ei ole. Lihtsalt et ilmselge vaataja mõtlemisvõime alahindamine või teiste sõnadega filmitegijate laiskus häirib mind palju rohkem, kui näiteks tossudes Nicolas Cage Windtalkers'is(2002).

girl next door, kõigi linna meeste lemmik ja ihalusobjekt

vot see möll selle aknaga, see pani tunnustavalt noogutama, aga kogu filmi päästmiseks jäi sellest väheks

Das Cabinet des dr. Rotwang

Oleks äärmine ülbus arvata, et üks keskmine filmihuviline on võimeline kirjutama paremat arvustust filmide kohta, millest on kirjutanud tosinad pika halli habemega kinoajaloolased. Samasugune ülbus oleks arvata, et need tundmused mis ühel keskmisel filmihuvilisel neid filme vaadates tekkisid on senikogematud ja ükski teine vaataja pole midagi sarnast juba mõelnud. Filmid on siis Das Cabinet des dr. Caligari(1920) ja Metropolis(1927).
Aga ma kirjutan ikkagi, sest nad on seda väärt. Mitte küll väga pikk ei saa see jutt olema (või samas kes teab ehk kukun heietama), sest keda teema huvitab vaatavad niigi ja loevad mujalt juurde (nagu ma isegi).

Ei tahaks nüüd aga ketserina kõlada, kui kuulutan, et kui mõlemist visuaalid maha arvata, siis suurt midagi järgi ei jää. Väidetavalt olla Caligari küll alguses plaanitud puhta mõrvahorrorina ja see unenäo raam pandi produtsentidele meeldimiseks ümber, aga poolearulise hullumeelse unenäo kohta sai sisu liiga loogiline. No et jampsiv hullumeelne mõtles küll majad vildakaks aga inimesed käitusid nagu inimesed ikka. Ja Metropolis pakkus sellist naiivset muinaslugu, kuidas kõik inimesed on tegelikult vennad, tuleb lihtsalt nad üksteist kuulama panna. Kõige suurem käkk oli see, kuidas kõik need tuhanded verejanus emad ja isad oma lapsed All-linna maha jätsid ja hurraa hüüdes lüüse avama tormasid.

Samas meenutades kuidas ma Rahvuse Sündi vaadates rahutusest rähklesin ja muudkui leidsin põhjuseid pausi vajutamiseks siis ehk oligi niipidi parem. Winamp mängis taustaks, aju puhkas ja silmad sai rahulikult pakutavat vaatemängu nautida. Üldises plaanis ma saan küll aru, et need visuaalsed sümbolid ja tehnikad mida Metropolises kasutatakse viisid filmikunsti rohkem edasi kui dr. Caligaris pakutav vildakas maailm, aga minu eelistus läheb ikkagi viimasele. See on siis minu täiesti subjektiivne arvamus.

Sellega nõustumiseks või mittenõustumiseks tuleb teil need filmid ise ära vaadata, aga see peaks igaljuhul olema ajendatud sisemisest sunnist, mitte tahtmisest eputada, et ohh lugesin siin ükspäev Kissingeri "Diplomaatiat" ja vaatasin meelelahutuseks selle saksa ekspressionistide dr. Caligola ka ära.

Uue elu saabumine

Lugesin just artiklit, kus Contra süüdistas eestlasi huumorimeele puudumises. No ma ei tea nüüd. Eks inimesi ole muidugi igasuguseid, aga üldiselt ma leian, et rahvust kes on suutnud jumalast tõsise näoga valmis nokitseda filmi Valgus Koordis(1951) on naljasoone puudumises küll alusetu süüdistada.
Sest see on ju kõrgem pilotaaž, teha nalja niimoodi, et näos ükski naerukurd ei liigataks. Tegelikult on muidugi tegemist padupropagandaga Nõukoguse võimu ülistamiseks, mis paneb soodes viljapõllud haljendama ja veab elektrijuhtmed ja veevärgi ka kõige viimase metsataluni ja teeb pimedad nägijaks ja ehitab väsinud töölistele kultuurimaju ja kinosid ja koole ja lasteaedu.

Ehk siis selles valguses, et millist paska inimestele filmikunsti pähe näidati, oleks võibolla tõesti kõige õigem suures kaares selle filmi peale sülitada ja suurest masendusest kõrvad pea alla panna, sest me oleme ju niiiiiiii palju kannatanud, sakslased käisid ja vägistasid meie naisi ja tapsid meie mehi, siis trampisid rootslased üle meie esiisade maa, siis jälle sakslased, siis venelased jne. jne.

Aga kui sa ikka saad ja oskad ja suudad saksa üle niimoodi nalja teha, et see millestki halligi aru ei saa, siis vot see on see mis aitab rasked ajad üle elada, mitte see kui käia ringi rusikas käsi taskusse surutud ja pea muremõtteid täis. Eks muidugi oli tölle, kes võtsid VK puhta kulla pähe, aga ma tahaks ikkagi loota, et enamik neid kes selle filmi tegemise juures ametis olid võtsid õhtul pärast võttepäeva lõppu pitsi viina ja pugistasid nearda, et näe sai ikka vint täiega üle keeratud, aga ega partei poolt määratud konsultant sellest nagunii aru ei saa.

Uskumatu film igatahes ja mul on küll pisuke plaan vanaema käest uurida, et kas tema on seda filmi näinud ja mis ta sellest arvab.
Selline keeleline küsimus kerkis ka filmi vaadates esile, et kas sõna kamarajura on ka äkki siit filmist eesti keelde tulnud.

esmalt näidati kuidas üksinda rabades kuskile ei jõua, siis tehti selgeks, et lihtsal inimesel ei ole ka teise, veidi jõukamal järjel, inimese käest abi loota, siis näidati milline hirmus jõud on masinatel ja kuidas teaduse abil saab kardula kolm korda suuremaks kasvama meelitada no ja siis oli juba aja küsimus, kunas entusiasmist pakatavad töölised labidad õlale võtavad ja soid kuivendama tõttavad.

PS: veidi huvitavat lugemist veel juurde

Ali vs Foreman

Alustaks seekord arvamusavaldusega, et poks pole mingi õige sport. Poksifilmid omavad aga teatavat võlu, kõik see tuhast tõusmine ja eeldatavalt tugevama vastase pudruks tampimine, nende vaatamise vastu pole mul midagi. Praegugi paar tükki oma järge ootamas. Aga kõigi nende suuremal või väiksemal määral tõsieluliste filmide (Rocky, Cinderella Man, Raging Bull) kõrval on ka üks kuulus dokumentaal - When We Were Kings(1996).

Don Kingi geniaalne skeem pakkuda Muhammad Alile ja George Formanile mõlemale viis miljonit taala mida tal ei olnud ja siis leida keegi kes oleks nõus maksma kümme miljonit selle eest, et matš rahastaja poolt valitud kohas läbi saaks viidud kandis vilja ja tulemuseks kõigi poksifännide märg unenägu: Rumble in the Jungle.


Mees kes nii lahkelt oli valmis sellisest summast loobuma? Mobutu Sese Seko. Samas kui arvestada millise meediatähelepanu see võitlus neile tagas, siis money well spent. Sest ega siis poksijad üksi Zairi ei sõitnud, publiku pidid käima vedama veel sellised muusikalised suurkujud nagu B.B. King ja James Brown ja veel mõned väiksema kaliibri tähed.

Selline lugu siis. Film ongi kokkuvõte kogu sellest möllust, treeningutest, muusikalistest numbritest, Ali ja Foremani väljaütlemistest enne matši ja loomulikult kulminatsioonina võitlus ise.Mis minule alul kergelt vastu hakkas, oli see lõputu jutuvada, mis kaasnes alati kui Ali ekraanile ilmus, kuid nagu ta ise ütles, mölise aga ole valmis oma sõnade eest ka seisma. Aga üllatus üllatus, lolli sportlase kohta oli seal mölinas ka suht palju asjaliku, kõige suurem šokk aga tabas mind siis, kui Don King Shakespeare tsiteerima hakkas.

Kuna film keskendub rohkem Ali portreteerimisele, siis matši võitja ennustamine väga palju raskusi ei tohiks valmistada. Eriti veel kui arvestada, et kõigile oma saavutustele vaatamata (mees võitis veel 45 aastasel IBF'i ja WBA raskekaalu maailmameistritiitlid) on George Foreman siiski spordivõõrikule suhteliselt tundmatu nimi.

Siiski tuleb oma esialgne pakkumine pärast Formani treeningu nägemist ümberhinnata ja Alile paistab et jääb pigem jutustamise rõõm, ringis vananevast staarist nooremale, tugevamale ja veidi pikemale mehele vastast ei tundu olevat.

Nii et kui gong kõlab siis on trummipõristamine ja kehaväristamine ja kogu see ümbritsev atmosfäär läbi ekraani ka tuppa kandunud ja ei jää midagi muud üle kui päranisilmi ja hinge kinni hoides vaadata kuidas amfiteatri põhjas kaks hiiglast üksteist tümitavad. Eriline tänu sellele kommentaatorile, kes ilusasti lahti seletas mis nende, minu silmis suvaliste, löökide taga tegelikult oli.
Minu poolt raudne vaatamissoovitus. Killuke (spordi) ajalugu.

Down Under

Baz Luhrmann, kes ainult ilusaid värvilisi filme teeb, on üle mitme setme aasta lõpuks järgmisega hakkama saanud. Ja ilus on Australia(2008) kohe kindlasti, silm ikka puhkab täiega. On lihtsalt kauneid loodusvaateid, on kauneid loodusvaateid hobustega, on kauneid loodusvaateid suudlevate inimestega, meeste jaoks on isegi kauneid loodusvaateid koos hävituslennukite eskadrilliga. On romantikat ja tundeid, on põliselanike kannatusi ja kolonistide kitsarinnalisust, on eneseohverdusi ja on täielike mölaklikusi.

Kui tahaks võiks norida ka, aga ei taha. Loodus oli ilus, inimesed olid ilusad ja muusika oli ilus. On ka selliseid filme vaja.