Max Payne

Esmakülastus Baltimaade moodsaimasse kinokeskusesse. Päriselt ka. Mõned tähelepanekud. Reavahed meeldivalt laiad, kui lõpuks oled toolil mugava asendi suutnud saavutada, aga heli on küll liiga kõvasti, igakord kui filmis pauku tehti tekkis tahtmine mingist nupust valjust maha keerata.
Vaadatud film siis Max Payne(2008). Negatiivse poole pealt - Mark Wahlberg, sel mehel ei ole ju näos ühtegi musklit. Positiivse poole pealt - muus osas täitsa kobe vaatamine. Ma olen ka kunagi ammu ammu mängu mänginud ja mulle kohe väga meeldis, et oli suudetud see mängulinn ka kinolinale manada. Seesama trööstitu metropol, kus kogu aega mingit saasta taevast alla sajab ja kõik on hall ja elutu. Tänavatel ei näe prakatiliselt üldse muid tegelasi peale Max Payne ja Co.
Ja kui nüüd mälu ei peta, siis mäng oli ju suures osas, lisaks masendavale linnapildile, üles ehitatud poosetamise peale. Kuidas Max aegluubis nurga tagant välja lendab, kaks püstolit käes tuld sülgamas. Minu meeldivaks üllatuseks kasutati filmis seda võtet minimaalselt, selle asemel et mäng üksühele üles võtta, kasutati natuke oma pead ja filmi esimene pool oli hoopis pingeline noir, kus pauku tehti minimaalselt. Kui seda joont oleks suudetud lõpuni hoida siis oleks ma super rahul olnud, nüüd ma olen lihtsalt rahul. Mulle selles mõttes meeldib niiviisi tünga saada, kui ootan karmi actionmöllu, aga pakutakse midagi sutsu paremat.
No ja siis need õnnetud inglid. Mismoodi oleks siis parem olnud Valkyre nimelise hallutsinogeeni poolt esile kutsutud nägemusi kujutada? Pisikesed punased kuradikesed? Raamatus piisab jah, kui öeldakse "sõnulseletamatult õudne", filmis oleks suht mage, kui Max ühel hetkel seisma jääks kaamerasse vaataks ja teataks, et hetkel ta näeb sõnulseletamatult õudset nägemust.

Rag Na Rock

Surmasõit

Paul W.S. Anderson on kusik. Õnnestus nimelt mõnepäevase vahega ära vaadata nii uusversioon Death Race(2008) kui ka originaal Death Race 2000(1975).
Uus on täpselt selline film mille vaatad ära kehitad õlgu ja kaks päeva hiljem on ta unustatud. Selline film, millest ei viitsi postituski teha. Aga originaal seevastu on täielik kompu. Esiteks on vägivald palju mõjuvam ja korduvalt, vanadekodu stseeni puhul veel eriti, kerkis esile küsimus kuidas ometi selline film üldse kinodesse lubati? Sülelapse alla ajamise eest 70 punkti. Selline asi sai tsensuurist läbi? Müstika.
Kõige suurem erinevus on aga taustsüsteemis. Küll napid, aga kõik need vihjed uuele ühiskonnakorrale, svastikaga lehvitav pealtvataja tribüünil, presidendi kõne sellest, kuidas kogu rahvus peab viletsust kannatama, et kõrgem klass saaks teha mida iganes nad teevad, kõik halvad asjad aetakse välisvaenlase kaela. Sellele pannakse vastu kurjad mehed vanglast. Milline innovaatiline lähenemine. Tõehetkest on üks ainuke samm avaliku hukkamise televisoonis ülekandmisele. Kuidas peaks ma suutma samastuda või kaasa tunda mingil suvalisele retsidivistile? Surmanuhtluse täideviimise meetod ei ole oluline, kas süst või tool või autorool. Minul sellest mingeid moraalseid dilemmasid ei tulene.
See et mehed ja naised rahvuslikust uhkusest sellisest võidusõidust osa võtavad on aga palju huvitavam teemaarendus. Palju rohkem kaasa/järele mõtlema panev teemaarendus. Ja kui lihtne meelelahutus, mida DR2k eelkõige siiski on, midagi sellist suudab, siis au ja kiitus tegijatele.
Vütsiks veel nii must huumor, et selle peale on isegi veidi piinlik naerda ja palju paljast ihu. Midagi sellist mida härra Anderson ei pidanud piisavalt oluliseks, et oma töösse lisada. Paul Bartel sõidab oma vapra viisikuga uuest filmist silmagi pilgutamata üle ja arvestades kui palju rohkem vahendeid noorel Paulil kasutada oli, siis on kusik veel leebelt öeldud. Kas tõesti arvati, et autorusud ja inimeste lendavad jäsemed on need asjad, mis teevad filmist kultusteose. Täis jobud.

Lollide pidusöök

Jätkame huumorilainel. Prantslaste Diner de Cons(1998) jättis täielikult mulje kinolinale mugandatud teatrietendusest. Sellisest etendusest mida Vana Baskini Teater võiks vabalt
mängida. Tegevus toimub suures osas ühes toas, erinevad tegelased jooksevad sisse välja ja vaatajal on nalja nabani.
Filmi sisu on sama eksitav nagu minu postituste sissejuhatused, lubatud söömaaja asemel näidatakse hoopis millist hävingut on üksainuke terava taibuga maksuametnik võimeline külvama, kui sa ta juba oma korteiuksest sisse oled lubanud.
Iseendalegi üllatuseks avastasin, et olen varase Fabrice Veberi talendi asutaja juba pikalt olnud, umbes niisama kaua kui üldse suutsin niikauaks ühe koha peal püsida ja terve filmi järjest ära vaadata. Retour du Grand Blond(1974), Jouet(1976) ja Fugitifs(1986). Uuematest töödest kahjuks midagi nii head seni kõrvale ei olnud panna. Nüüd on.
Monsigneur Pignon on auga ära teeninud maailmameistri tiitli, täpselt nii nagu see filmiski välja öeldud sai. Nii loll lihtsalt ei saa olla, kui just ei ole poliitikuga tegemist. Antakse küll ka temale oma hetk positiivselt säramiseks ja see on see hetk, kui ka vaataja pannakse ennast süüdi tundma, et varemalt mehikese üle mõnuga naeru pugistas. Aga see hetk möödub kiiresti.
Korralik vana kooli prantsuse komöödia, kohe nii vana kooli tundega, et mobiiltelefon ja laptop rekvisiitidena mõjusid väga ebardlikult.

Pahase leinaja juhtum*

Mõned head aastad tagasi käis üks tont mööda Eestimaad ringi. Suveetendus Eesti Matus, sõimati teda ühelt ja teiselt poolt, et vuihh milline haltuura ja issand issand pööblile tehakse jälle tsirkust ja mis kõik veel. Kuidagi sattusin mina teda ka vaatama ja sain täpselt seda mida oodata oli, süüdimatu palagan mille taustaks lihakõrvetamise aroomid. Aga naerda sai ka ja pealegi on näitleja ka inimene, jõuab ta siis aasta ringi Hamletit mängida, vahel tahaks vähe rahulikumalt ka võtta. Nii et kasutan siinkohal võimalust ja tuletan kõigile esteet-kusipeadele meelde, need seal etendustel on sinu inimesed ja sina oled nende oma.
Aga tagasi filmilainele. Inglased võtsid kätte ja väntasid selle jandi filmiks ning nimetasid selle autoriõiguste alaste vaidluste ennetamiseks Death at a Funeral(2007). Peris kobe tükk. Jällegi, ei mingit kõrgkultuuri, aga naerda saab. Liikumapanevaks jõuks on inglased valinud purgi pisikeste tabletikestega, ilmselt seetõttu, et pudelikest halja viinakesega on palju raskem ära kaotada ja järgmisel leida ja pärast tarvitamist taas ära kaotada ja järgmisel leida... Ainuke jama on, selles et just siis kui tuurid täiega üles võetakse jõuab lõpp kätte. Bollocks.

maailma kõige ilusam riik ongi Lõuna-Eesti

*häbitu plagiaat, esmamainija E.S.Garder.

Imege muna!!!

Minul ei olnud õnne kuuluda nende väljavalitute hulka, kes Pimp TV-d tema loomulikus keskkonnas jälgida oleks saanud, tema esimesi arglike sammukesi ja hilisemaid ülbeid jalaga ukse sisse löömisi, ehk ainult niipalju, kui Ärapanija võttis vaevaks ka vaesemaid maapiirkondi harida ja tegi põnevamatest lõikudest oma napist saateajast hoolimata ülevaateid.
Nii et kui minu isikliku kultuuriruumi jõudis teade, et hästivarustatud kauplustest on endale täiesti mõistliku raha eest võimalik hankida esimene pikast reast The Very Worst of Pimp TV jätsin kodused toimetused kus seda ja teist ning läksin ja panin teadlikult toime patu, ainukeseks õigustuseks siinkohal tõesti, et nimetatud DVD vedeles saastafilmide korvis.
Nagu järgnevatest inimkatsetest selgus, siis minu isklikule entusiasmile vaatamata ei jaganud mitte kõik lähedased rõõmu võimaluse üle lähemalt tutvuda H.Kohvi, R.Vallbaumi, P. Ristsoo ja D.J.R. Angelose tööde tegemistega, see ei sega aga mind siin südamerahuga kuulutamast, et väärt investeering!
Ning järgnevalt väikesed maitseproovid.

vana kõuts ja noored miisud, pärast läks tantsuks ka veel
Vellbaum ajas ühel hetkel Ada täiega käima
Jõulusaade satanistide ordust. Geniaalne. Ainuke jama, et Jason tundus pastori kõrval nagu ulakas koolipoiss, kes kõrvad lidus epistlit kuulab.
"Iseenesest on Saatan loodud olend, üks endine peaingel Lutsifer, Michaeli vastane. Mind huvitab Jason muidugi, miks nüüd siis on vaja kummardada loodud olendit."

kes elab metsa sees, kes elab paksu metsa sees

"Anne Veski on tõelina staar,
teda ootab esinema iga saar,
Benno tal on tubli mees,
50 noorusaasta ootab Anne Veskit 27. veebruarist eest."
absoluutselt kõige mõttetum tädi üldse

"vahel öeldakse, et naine on ka sõber"

Noorest poisist tehti, vähemalt väliselt, punkar. Täitsa kobe saade, ükskõik milliste standardite kohaselt.

Princess tutvustab hard-beati. Klassika.