Alice (1988)

Ma olen siinsamas blogis kunagi mõtisklenud selle üle, kui lihtne on nüpeldada halba filmi ja kui raskeks võib osutuda hea filmi kiitmine. Seal vahepeal on aga veel kategooria "ei tekitanud emotsiooni". Ja see on neist veel see kõige keerulisem. Vaatad ta ära, ajast otseselt kahju ei ole, midagi nii erakordselt lolli, mille pealt end käima tõmmata ei näidatud, on episoodid, mis panevad tunnustavalt noogutama, aga ei tule seda insipratsioonipuhangut, et nüüd ma alles istun ja kirjutan.

Jah, ma olen kursis selle teooriaga, et tulebki istuda ja kirjutada ja küll tuleb siis ka inspiratsioonipuhang. Kolm esimest aastat see blogi niimoodi toimiski, rohkem kui sada filmijuttu aastas ei ole mingi naljategu. Tuligi istuda ja kirjutada. Sellise tempoga jõuab aga ühel hetkel punkti, kus endal on järjest raskem filme vaadates üllatuda ning veel keerulisem on neist kirjutades leida selline lähenemine, mida ei oleks juba kasutanud.

Üks variant ongi jutustada pikalt mingil suvalisel teemal, mis vaadatud filmiga väga servapidi seostub (vähemalt ma ise olen veendumusel, et see seos on olemas). Teine, kirvemeetod, on alustada tuimalt filmi sisukokkuvõttega. Kõvemad kriitikud räägivad selles sissejuhatuses ka filmi lõppu ära.
Nii et, Jan Švankmajeri filmi Alice (1988) lõpus ärkab Alice üles ja selgub, et ta nägi oma seiklusi unes. Või kas ikka nägi...

Need seiklused iseenesest on suhteliselt teada tuntud, ainuke kes nende peale üllatuda võib on keegi, kes ei ole varem ühtegi Alice Imedemaal filmi näinud (või no, kui ainuke Alice Imedemaal film, mida oma elus nägema olete juhtunud on X reitinguga muusikal, siis küll ). "Söö mind" / "Joo mind" episood, Hullu Kübarsepa teejooming, "pea maha tal" etüüd, siilipoistega kroketi mängimine - klassikalised elemnedid kõik. Mis Švankmajeri loomingut teistest adaptsioonidest eristab on aga siis tema une pealt äratunav stiil (kuigi kohati võib filmi vaadates tunduda, et näed endiselt mitte kõige tervema ratsu unenägu). Rännusellist rott oma halvasti valitud laagriplatsiga ja teejooming kohe eriliselt meeldejäävad ja kiitust väärivad stseenid.

 

Nüüd aga jõuamegi ringiga tagasi sinna kohta, et ma vaatasin seda filmi juba mitu nädalat tagasi ja no ei tulnud seda kirgastumist, hädas nigu Jorh Aadniel, inimesed ju ootavad, aga mina käin ringi häbi nägu ees, postitust ei kusagil. Mõtlesin siis, et vaatan konditsiooni viimiseks natuke Švankmajerit - "Dimensions of Dialogue", "The Pendulum, The Pit and Hope", "Food"-  ja oligi olemas. Alice on liiga pikk ja liiga tuttav. Tuttav siis selles mõttes, et sa tead kuhu lugu edasi läheb. Jani on paras kümne viieteistkümne minuti kaupa tarbida. Vaatad ühe stseeni ära ja naudid visuaali.Või no, vaatad sellise näoga nagu oleks just kuulnud, et Mart Helme kutsus Indrek Tarandi enda poisile jõuluvana tegema.

*tehnilise poole pealt - bloggeri enda küsitluse plugin saadeti pensionile, nii et olude sunnil on kasutusel kolmanda partei rakendus, mida aga ei õnnestunud sedasi seadistada, et ta hääletustulemusi jooksvalt näitaks, lisan siia siis vähemalt kokkuvõtva pildi

Pärast Pauku 2 / After Porn Ends 2 (2017)

"After Porn Ends 2" (2017) on, üllatus-üllatus, järg filmile "After Porn Ends" (2012). On ju intrigeerivad pealkirjad? Ma seda esimest osa näinud ei ole ja teise otsa koperdasin juhuslikult Netflixi sirvides. Mingil põhjusel jääb sedasorti pealkiri aga rohkem silma kui näiteks "The Gardener: How to trim a bush". Hmm, vist ei ole kõige parem näide.

Igatahes, "Pärast Pauku 2" on dokumentaalfilm, kus antakse rohkem sõna oma karjääri tänaseks päevaks juba lõpetanud näitlejatele ja näitlejannadele. Ning veidi vähem lubatakse suud pruukida aktiivselt tegutsevatel staaridel. Lühidalt kokku võttes - teemal oli potentsiaali rohkem, kui lavastaja välja meelitada suutis. Esimene probleem tõusis minu jaoks juba valimist endast. Ma saan aru, et filmi müümiseks on vaja argumente, ehk siis praegusel juhul kõlavaid nimesid. Bellanova nimega vaevalt et filmi Netflixile maha parseldada oleks õnnestunud. Kõlavad nimed tähendavad aga seda, et pigem näeb vaataja tööstuse seda poolt, kus on selles läbi löönud inimesed. Reeglina teadlikult sellise valiku teinud ja oma karjääri suunata osanud artistid.

Hea dokumentalisti sellest aga ära tunnebki, et suudab ka sellised inimesed üles leida ja rääkima panna, kes tegelikult üldse ei ole huvitatud kaamera ees oma elukäiku lahkama. Darren James, kel 1994. aastal HIV diagnoositi oli sunnitud endale uue professiooni leidma, laulugi sisse pandud Chasey Lain tundus oma elu ja valikutega mitte rahul olevat ning Janine Lindemulder kukkus uimastite ja nende tarvitamisest tulenenud lapse hooldusõiguse kohtusaaga tagajärjel auku. Nemad kolm olid sellised, kelle puhul oli veidi intriigi hõngu filmis. Aga Darren tahtis rääkida sellest, et ta teeb kõvasti üldfüüsilist, Chasey ei tahtnud üldse väga rääkida ja Janine kujutas end vaese kannatajana. Oleks kas mõnda teravamat küsimust oodanud või siis vastandamist, näituseks mõne endise töökaaslasega. Ajajoon, mida kaetatakse on filmis küll päris lai, alates kuuekümnendast kuni tänapäeva välja, aga kindlasti oli ju filmis osalisi, kes enamvähem ühel ajal imetegusid sooritasid. Miks neid kokku ei lastud?

Huvitav oli näha ja kuulda seda, et mitut puhku nüüdsed pensionärid kahtlesid, kas nad tänapäeval enam läbi lööksid või kas tahaksidki üldse lüüa. Näiteks seitsmekümnendatel tegutsenud Georgina Spelvin käis muidu kontoritööl, aga kui paluti, siis tegi nädalavahetusel natuke haltuurat. Kaheksakümnendate staar Ginger Lynn kurtis, et tänapäeval istuvad kõik võtte ootuses ninapidi telefonis ja mingit omalõbuks nusserdamist ei toimu. Üheksakümnendatel karjääri alustanud Tabitha Stevens mainis ära, et tema kartis kõige rohkem dialoogi pärast.

Veidi lõi kontrasti tänaste näiteljannade jutt, kes kõik pidid aastakse paari pärast midagi hoopis muud tegema hakkama, aga praegu on vaja kool lõpetada ja natuke kõrvalt teenida ning väga teadlikult oma brändi üles ehitanud Lisa Ann, kes ilma põdemata aktsepteeris seda, mis tööd ta teeb, mis on selle töö eesmärk ja kuidas ta seda kõike enda huvides kõige paremini ära saab kasutada.

Jäi väheks kergekaaluliseks, võinuks rohkem süvitsi minna, aga kordagi ei tulnud mõtet pooleli jätta. Tausta uurides jäi mulje, et esimene osa olevat parem. Kui porno huvi pakub... tahtsin öelda, et kui on huvi oma silmaringi laiendada, siis tasub ette võtta. Ma nüüd lähen postituse ergastamiseks pildi- ja videomaterjali otsima. Nii... crtl+shift+p.

Pildikesi abielust / Scenes from a Marriage (1974)

Ma ei ole kunagi saanud aru sellest loogikast, et kui midagi on halvasti, siis peaks mind kuidagi lohutama see, et kellelgi kuskil on veel halvem. Ei pea isegi nurisema, piisab ainult fakti konstanteerimisest ja kohe on platsis mõni tarkpea, kes ilmselt kõige paremate kavatsustega tuleb lagedale mõtteavaldusega, mis peaks mu meeleolu hoobilt ekstaatilise kiljumise tasemele tõstma. Päriselt ka vä? Ah, et sa tead ühte algajat kunstniku, kes teeb neljateisttunniseid tööpäevi tehases, kus tema tööülesandeks on doominokividele mustade täppide joonistamine ja kelle nädalapalgaks on kaks naerist ja nii palju musta värvi kui taskusse mahub? Väljas on umbes niipalju sooja, et Emajõe sängis on beduiinide laager püsti löödud, kontori kliimaseadmest tuleb sama palju külma, kui nendest torudest, mis rokk-kontserdil fraasi "I'm the god of hellfire and I bring you fire" peale tuld sülgavad ja ma higistan umbes sellises koguses, et alumise korruse üürnik käis uurimas, et kas meil on äkki mõni veetoru katki, aga nüüd on kõik hästi. Ilmselt ma palun oma puhkuse tühistada, et saaks edasi oma laua taga mõnuleda, mõeldes sellest üheksa aastat maksimummääras õppelaenu võtnud värvilödistajast.

Seesama tarkpea soovitaks raudselt ka just suhtega puntrasse jooksnud sõbrale filmi "Pildikesi abielust." Värdjas. Mitte, et see filmisoovitus oleks halb, vastupidi, aga tema motiiv oleks läbinisti vale. Selle seriaali/filmi soovitamisega on üldse natuke kahtlane lugu, väidetavalt olevat Rootsis aasta pärast seriaali linastumist lahutuste arv kahekordistunud.


Piisab kui oled korragi veidi pikemaajalise suhte purunemise üle elanud, et filmi vaadates "äratundmisrõõmu" tunda. Mis minu enda jaoks vaatamise raskeks tegi, oli meespeaosaline. Kuradi odratolgus. Kõrvalt näed, kuidas Liv Ullmanni karakter areneb ja kohandub, mees rapsib aga nagu kana takus. Kõige arusaamatum lahkumineku segment, kus Johan veenis ennast lahkuma võimalikult palju rääkides, aga argumentatsioon keskendus talle endale ja Mariannele ja rahaasjadele, lapsed jäid sisuliselt kõrvale.

Ning kui mõnda aega hiljem jõutakse lahutuspaberite allkirjastamiseni jätab jällegi mehe käitumine soovida. Ja nüüd mõelge filmi algusele, kus uhkusest särav mees vuristab ette, kui ideaalne tema elu on, juba tema nägemus ideaalsest on mu meelest veidi vildakas, aga viskab selle kõik ise minema ja siis ronib tagasi töinama. Kaks varianti - ära ole jobu või kui juba olid, siis ole vähemalt niipalju mees, et ära ole eit.

Tehnilise poole pealt ka veidi - esmalt võttis Bergman materjali üles Rootsi televisiooni tarbeks kuueosalise miniseriaalina ja lõikas selle hiljem pea kolmetunniseks filmiks kokku (mina vaatsingi filmiversiooni). Rahaga väga priisata ei olnud, nii et valdavas osas toimub tegevus siseruumides, kus siis Johan ja Marianne omavahel räägivad ja küllalt staatiline kaamera neid jälgib. Operaator küll hiljem kurtis, et oleks teadnud, et lõpuks filmiks läheb, siis oleks vähe dünaamikat lisanud, aga vaatajana ongi ehk sedasi parem, et visuaal ei eksita, saab rahulikult suhte dünaamikale keskenduda. Bergmanil oli muide alles sünnipäev, tehke sel puhul endale üks kingitus ja võtke "Pildikesi abielust" ette.

Unustatud ja Kassikullane / Forgotten Silver (1995)

Sedasi, jalkaga on nüüd mõneks ajaks rahu majas ja saab jälle filmidest kirjutada. Mul oli küll plaan, et kui hääletus kipub viigisadamasse tüürima, siis agiteerin mõnda lähisugulast hääletama, aga magasin õige hetke maha ja sedasi ongi seekord kaks võitjat ja tuleb kahest filmist kirjutada. Mõlemad on head, nii et kõik võidavad.

Enne veel kui Peter Jackson ilmakuulsaks sai kirjutas ja lavastas ta koos sõbra Costa Botesiga Uus-Meremaa televisioonile ühe peaaegu tunnise dokumentaali "Forgotten Silver" (1995) unustusehõlma vajunud kinokunsti pioneerist Colin McKenziest. Mees, kes muuhulgas filmis kohaliku nupumehe õnnestunud lennuüritust mõned kuud varem kui vennad Wrightid oma nikatsi kuuri alt välja ajasid. Mees, kes katsetas nii heli- kui värvifilmiga ammu enne seda, kui keegi teine isegi mõtles, et nende vahekaartide asemel võiks ju näitlejad hoopis rääkida ja ehk oleks päris äge, kui rohi oleks ka filmis päriselt roheline. Mees, kes armastuse nimel (armastuse nii ühe naisterahva kui ka filmikunsti vastu) ehitas oma kätega džunglisse valmis dekoratsioonid, mis jätavad Xanadu häbisse. Teatavatel põhjustel mattis mees aga suurfilmi sinnasamma dekoratsioonide alla ja haihtus ajahõlmade hämarustesse. Seniks kuni Peter ühest kuurialusest varasemate filmikatsetuste lindid leiab ja asub ajaloolist õiglust jalule seadma.

 

Siinkohal on paras kõigil huvilistel lugemine pooleli jätta ja leida võimalus, kuidas endal seda filmi näha õnnestuks. Sest, kui nüüd lõpuni aus olla, siis on ajalooline tõde see, et tegemist on väljamõeldisega. Peter ja Coats koos Harvey Weinsteini ja Sam Neilli surmtõsiste intervjuukatketega veavad elegantselt vaatajat ninapidi. Nad hoiavad nimelt täpselt seda piiri, et ei kaldu täielikku jaburdusse. Vastupidi, neid Colini filmikatsetusi, mis peavadki selle "päriselt oligi selline mees" tunde looma, on väga püüdlikult sajandialguse tummfilmide vaimus üles võetud. Avatud maailmavaatega ja usaldav vaataja võibki seda lugu, mida tegijad keel põses tõesena maha üritavad müüa, uskuma jääda.

Kindlasti väärt otsimist ja vaatamist. On naljakas ka.

Vaikse Ookeani Võitlus Ei Ole See Mitte: Taassünd / Atlantic Rim: Resurrection (2018)

Merepõhjast ronib välja hiigeltulnukas, kes ihkab ainult veidi rannaliivas paterdada, aga kurjad sõjaväelased ajavad kohe kahurid kuumaks ja kukuvad täristama. Loomulikult ei ole sellest tulejõust kasu mitte kopika eest ja kui ei oleks täiesti juhuslikult olemas kolme hiidrobotit, kel eluka vastu omad nipid, siis võiks juba täitsa paanikasse sattuda.

Tarantinolikus stseenis tutvustatakse meile kolme kangelast, kes mechade juhtimisest vabal ajal kohalikus baaris jengat mängivad, aga kodumaa kutsele kohe joostes vastavad. Mingil põhjusel on aga üks patsiga poiss robotite tarkvara kallal surkimas käinud ja sellest on tekkinud ühilduvusprobleemid, mis liigses viiteajas väljendub. No et kangelane mõtleb, et nüüd võiks siis paremaga äsada, aga seni kui robot liigutama hakkab, on tulnukas juba jõudnud ise vasakuga kaks lööki sisse kütta. Milliste ohverduste hinnaga sellest täbarast seisust välja tulla ja maailm kindlast hävingust päästa vaadake juba verivärskest ulmepõnevikust "Vaikse Ookeani Võitlus Ei Ole See Mitte: Taassünd". Eriti vinge, et filmi alustuseks näidati ilmselt ära kõik esimese filmi vingemad kaadrid.

Tegelikult on päris huvitav, et kuidas selline ärimudel siiani toimida saab? Kõik teavad mille peale "The Asylum" välja läheb, aga lastakse neil ikka omade versioonidega veidi kallimatest filmidest vett segada. Kinodesse need teosed küll reeglina vist ei jõua, aga kuna filme järjest tuleb, siis mingil moel nad stuudiole ikkagi raha sisse peavad tooma.
Mul endal on nende loominguga tutvumise osas pisuke vahe sisse tulnud, nii et ma tegelikult olin isegi nati üllatunud, kui viisakas see konkreetne mockbuster tegelikult välja nägi. Ajaga on ilmselt ka kogemus tulnud, et nüüd osatakse neid sõjaväe promokaadreid ja odavaid CGI efekte paremini monteerida.
Ja kindlasti saaks eraldi väitekirja kirjutada sellest, kui palju kaadreid ja dekoratsioone leiavad mõnes teises filmis taaskasutamist. Kui nüüd ei eksi, siis selles taaskasutamises jättis kunagi kustumatu mulje film "Mega Shark vs Giant Octopus", kus ühte kaunist allveelaevastseeni uuesti ja uuesti näidati.

Et ma ei asunud filmi vaatamata sellelt baasilt, et oh see on ju see del Toro uus möll, siis mul ei olnud ka milleski pettuda. Tegelikult on mul ainult üks etteheide, küll selline natuke suuremat laadi etteheide, aga siiski ainult üks. Olemata jäi see üks hull kaader, mille järgi aastad hiljem "Taassündi" meenutada saaks.

 kinoajaloo üks tipphetki, filmi "Snakes on a Train" kulminatsioon

Palju õnne, Byron Haskin

Kartsite juba, et aprillis ei olnudki ühtegi tähelepanuväärset sünnipäevalast? Asjata. Lihtsalt Erektorisse seekordne õnnitletav ei oleks passinud ja siis tuli juba HÕFF peale. Nüüd on aga viimane aeg ühe aprillikuu sünnipäevalise töödest ja tegemistest pisuke ülevaade anda.

Byron Haskin sündis 22. aprillil 1899. aastal. On küll põhiliselt tuntud lavastajana, alustas aga eriefektindusega. Osutus selles kogunisti nii tubliks, et kandideeris oma tööga kolm korda Oscarile ja tõusis Warner Bros. stuudio eriefektide osakonna juhiks. Oluline on siinkohal ehk märkida, et tol perioodil tähistasid eriefektid pigem kaameratrikke. Byron leiutas selleks tarbeks kogunisti triple-head background projektori, mis siis võimaldas tahaplaanile projetseerida korraga kolm erinevat tausta, nii et need ühena paistaksid.

Kahjuks ei suutnud leida infot selle kohta, mis Byronit 40. aastate lõpus lavastajatoolile istuma meelitas. Oli ta küll jah 1927. aastal ka mõned filmid lavastanud, aga siis tuli ses osas kakskümmend aastat pausi. Oli see stuudio, kes ütles, et nüüd on lood sellised, et on vaja lavastada või veenis sõber George Pal või sisemine sund, mine võta kinni. Et mehe meelisžanriteks kujunesid seiklus- ja ulmefilmid, kus efektitsemist omajagu ette tuli, siis pigem vist ikkagi loomulikult areng.

Mina valisin mehe loominguga tutvumiseks filmid "The War of the Worlds" (1953), "Conquest of Space" (1955), "From the Earth to the Moon" (1958) ja "Robinson Crusoe on Mars" (1964). Esimene põhineb H. G. Wellsi romaanil, kolmas J. Verne omal ja viimane siis D. Defoe romaani ulmeversioon. Byronile andis see kindla jalgealuse, millele tuginedes keskenduda sellele, mis tema jaoks olulisem tundus. Efektid. Loomulikult on need tänaseks päevaks aegunud ja eriti just viimastes on näha ka korduvkasutust ja võibolla, et füüsikreeglitega käiakse neis filmides natuke liiga liberaalselt ümber, aga perspektiivi mõttes viitan 1978. aasta filmile "Navigaator Pirx", mis valmis mitme riigi koostöös ja mille kombineeritud võtted jäävad neile Byroni filmidele selgelt alla. Eriliselt muljetavaldav oli minu jaoks "Conquest of Space" algus, kus meile tutvustatakse Maa orbiidil tiirlevat kosmosejaama, kus saab konstrueerida kosmoselaevu, millega tähtedele edasi lennata.

Huvitav oli muidugi see, et kui vaid mõned aastad varem oli vaid tänu jumalikule sekkumisele Marslaste rünnak tagasi löödud, siis nii "Conquest of Space" kui ka Robinson Crusoe just Marsile suuna võtsid.

Lisaks neile neljale on Byron lavastanud ka veidi teiselaadse ulmeka "The Power" (1968). On üks mees, kes suudab mõttejõuga panna nii asju liikuma kui ka inimesi kontrollida ning vajadusel ka tappa. Pea küll kellelgi ei plahvata, aga mind huvitaks küll, kas Cronenbergi "Scanners" ehk siit veidi inspiratsiooni ole ammutanud? Kuigi igasugu lüliteid ja näidikuid on ka selles filmis omajagu, siis rõhk on siin põnevuse hoidmisel ja sellega saab Byron eeskujulikult hakkama. Ja filmi lõpp on lausa maasikas.

Ning mainimata ei saa jätta ka mehe panust telemaastikul. Lavastas mõned osad "The Outer Limits" sarja, muuhulgas ka Harlan Ellissoni poolt kirjutatud stsenaariumiga "The Demon with a Glass Hand". Võibolla et tähtsamgi on aga tema osalus Star Treki pilootosa juures, kus ta ametinimetuseks oli küll produtsent, reaalselt aga nõustas effektide alal.

Sellise kaliibriga multitalendi sünnipäeva oli siis võimalik aprillis tähistada. Maikuu hällilapse kohta saate aga jällegi Reaktorist lugeda.

HÕFF 2018 - viimane päev

Pühapäeva hommikul on kultuurikeskuses saginat kõvasti vähem ja need, kes sagivad on kahest pikast päevast veidi rammestunud ja ehk ka õrnalt rusutud teadmisest, et palju pole enam jäänud.
Väikestviisi traditsioonina pühendasin hommiku lühifilmidele. Nii võistlevatele kui ka valitutele. Osutusid sel aastal ootamatult tõsisteks, varasemalt on rohkem verised jaburdamised meelde jäänud, prantslastel üks karufilm ja soomlastel porganditega. Seekord läks aga lausa hirmsaks vahepeal. "The Blue Door" kõige suurem süüdlane. "A Doll Distorted" samuti. "The Hour of Darkness" mõjus näitlejatööga. "The Dark Room" lummas atmosfääriga. "And The Devil Laughs with Me" meeldivalt nihestunud. "Dead Cool" lõi paratamatusega.

Asjaolude soodsa kokkulangemise tõttu (lühifilmide ajal toimunud Q&A ning tühi kõht) ma "Canibat" (2017) ei jõudnudki vaatama. Selle olevat ainult kõige tugevamad lõpuni kannatanud.

Ning festivali viimaseks filmiks "Tiigrid ei karda" / "Vuelven" (2017). Arvasin, et tuleb selline "Cidade de Deus" tüüpi film, aga tehti väga mõnusalt puust ja punaseks milline üks maagiline realism tüüpi linateos välja peab nägema. Ja ega ma ei oskagi öelda kumb pool see hirmsam oli, kas maagiline või realistlik.

Tehnilistel põhjustel venis Haapsalust lahkumine esmaspäeva õhtupoolikusse, mis jättis aega rannapromenaadil patseerida, kohaliku poe muukeelse müüja oma jäätisesoovidega murdumise piirile lükata, kuulsuseid trehvata ja Müüriääre kohvikust kooki osta.

Ning nüüd enam muud ei olegi jäänud, kui anda mõned auhinnad välja.
Kuna igal aastal ma Liigesevalus Libahundi eripreemiat (halvim film) välja ei anna, siis ma täpselt ei teagi kelle käest "Victor Crowley" selle mitte väga ihaldusväärse auhinna ära võtab, aga on selle kindlasti auga välja teeninud.
Tigeda Ahjualuse eripreemia (parim lühifilm) saab külmavärinaid tekitanud "The Blue Door".
Kodukootud Vammuses Vanapagana eripreemia (parim kodumaine linateos)  - "Killing Tartu"
Ukse Taga Kriipiva Nimetu Õuduse eripreemia (kõige hirmsam film) - "Ghost Stories"
Uskumatult Tõetruu Krati eripreemia (parim dokumentaalfilm või kas ikka on?) - "Top Knot Detective"
Tindiplekilise Hallvanakese eripreemia (parim stsenaarium) - pöörane "Schneeflöckchen"

Terashammastega Ebasurnu preemia (festivali parim film) võidab "Vuelven"

Ja ongi kõik. 

Õnneks on juba mai ja aprilli viimase nädalavahetuseni on jäänud vähem kui aasta. Kohtume siis ja ma luban, et kui pakutakse veel võimalust, siis ma püüan oma sissejuhatustes vähem vihjata filmidele, mille peale kõik ehk ei pruugigi elavneda, et "oh jah, muidugi ma olen seda näinud". Bat Pussy publikumenule mõeldes aga - "Alice in Wonderland"?

HÕFF 2018 - keskmine päev

Traditsioone järgides sai laupäev alguse rõdusaalis mäluga mängides. "Madude oru needust" teadsin ja peaaegu oleks ka "Laanetaguse suvega" täppi pannud. Lõpuks siis tihedas rebimises auväärne neljas koht. Preemiaks läksin ja sõin kohalikus puhvetis ennast palliks, katsusin pildistamise ajal kõhtu sees hoida, nautisin veidi RTL-ist lindistatud videofilmi Rambo II ja väisasin Hargla uue jutukogu "Kolmevaimukivi" esitlust.

Esimeseks filmiks sai valitud briti muinasjutuliste stseenidega pikitud draama "Nõelapadi" / "Pin Cushion" (2017).  Täpselt parasjagu masendav film, millega end laupäeva pärastlõunal käima tõmmata. Mõnusalt tõlgendamist võimaldava lõpuni välja. Lavastaja viisaka inimesena seletas pärast filmi lõppu ka ära, mida pin cushion tähendab. Sa ei taha pin cushion olla.

Edasi läks aga palju lõbusamaks, "Pimeduse tütred" / "Daughters of Darkness" (1971) lavastaja Harry Kümel seletas esmalt kuidas Ingmar Bergman väga inetutult "laenama" kippus ja mis salanipiga Catherine Deneuve kuulsaks sai. Film ise oli parasjagu ilus vaadata. Mõne koha peal toodi ehk lugu ise sellele kaunidusele ohvriks, mis tõi endaga kaasa publiku absoluutselt ebakohase naeru, aga see oli juba puhas lisandväärtus, mis elamust ainult kinnistas. Ei ole võimalik unustada filmi, mille finaalis lõbus lustisõit nii ootamatult otsa leiab.

Seda kui lustlikuks kujuneb sakslaste "Lumehelbeke" / "Schneeflöckchen" (2017) ei osanud aga vist keegi ennustada. Auto tagaistmel leitud stsenaarium, milles kõik täpselt kirjas, ajab peaosalised endast välja ja pöörane seiklus värvikate tegelastega hoiab kõik see kaks tundi, mis film kestab tähelepanu endal. Ma isegi ei mäleta, kunas viimati publik nii ekstaatiliselt ühele filmile reageeris.

Kuidagi on juhtunud sedasi, et mul "Eesti Halvimat Filmi" "Killing Tartu" (1998) pole varasemalt näha õnnestunud. See viga sai nüüd Haapsalus parandatud ja heameel on näha, et saab küll kui tahta. Mõnusalt puine näitlemine, lonkav stsenaarium, amatöörlikud kaklusstseenid. Väärt film! Mõõdutundetult alkoholi komnsumeerimise huvilised võivad võtta pitsi iga kord, kui tunnevad filmi vaadates ära mõnest veelgi kuulsamast filmist laenatud stseeni.

Nüüd tagantjärgi targana võib öelda, et järgmiseks tegin kolmest võimalikust variandist halvima valiku ja läksin vaatama "Victor Crowleyt" (2017) Mõtlesin, et üks tore slasher laupäeva öösse on täpselt paras. Lõpuks vedasin ehk kuskile poole peale välja, enne kui lahkusin. Tegelased olid nii lollid ja ebameeldivad, et mul oli täiesti ükskõik mis neist saab. Naljad tundusid punnitatud. Efektid nirud. Kui filmi tehes pannagi latt selle koha peale, et me ju teeme halba filmi, selleks ei ole vaja halligi pingutada, siis mind vaatajana jätab see parimal juhul külmaks. Halva filmi teeb heaks see, kui on panustatud ja vaeva nähtud, aga ikkagi kisub kiiva. Laev lekib sajast kohast, purjed on räbalaks ja kokk on õhtusöögi järjekordselt põhja kõrvetanud, aga kapten seisab endiselt rooliratta taga ja teeb näo, et ta seda hävingut ei näe.

Laupäeva lõpetasid MS18 märkega "Manikaalsed haiglaõed satuvad ekstaasi" / "Maniac Nurses Find Ecstasy" (1990). Mul ei ole midagi Russ Meyeri vastu ja Ilsa on samuti tuttav tegelane, aga kuigi ma püüdsin olukorda filmi vaatamise jooksul parandada, siis kokkuvõttes oli ma selle Belgia filmi hindamiseks selgelt liiga kaine. Lõbustasin end põhiliselt sellega, et püüdsin pealeloetud teksti enda peas David Attenborough häälega läbi mängida.

HÕFF 2018 - esimene päev

Pere noorliikmed olid reede hommikul esimestena üleval. Silmad säramas ja energiast pakatamas. Haapsalu mänguväljakud ootasid taasvallutamist. Müstiline arv kompse ja kompsukesi pagassi laetud ja reisiseltskond salongi pakitud võis teekond alata. Õnnestus peaaegu tund enda valitud muusikat mängida, kuni tagaistmelt lastelaule nõudma hakati. Sirutasime jalgu Tapal ja parkisime kered täis Märjamaal ning saabusime täpselt piisava ajavaruga oma uude, eelmiste aastate peatuspaigaga võrreldes ruumikamasse, "koju". Ning üks retk toidupoodi hiljem võiski sammud kultuurikeskuse poole seada.

Käepael, esimesed tuttavad näod ja avapauguks Belgia õudusfilmiajaloost ülevaate andev "Unustatud Õudused" / "Forgotten Scares" (2017). Silmaringi laiendamiseks täitsa mõnus vaatamine, loomulikult tuleb arvestada sellega, et mida rohkem vett on merre voolanud, seda suuremaks enda saavutusi räägitakse. Minu jaoks veider ja mõneti arusaamatu oli "Man Bites Dog" täielik ignoreerimine. Oli ta kriitikute poolt liiga armastatud või kommertslikult liiga edukas või mis iganes muu põhjus, aga teda isegi ei mainitud.

Ametlikuks avafilmiks "Märulikooli" / "Rock Steady Row" (2018) rahvusvaheline esilinastus koos lavastaja ja peaosalisega. Mitte küll Leone ja Eastwood, aga lihtne ja hoogne, nagu üks spagetivestern olema peabki. Hobuste asemel jalgrattad ja teritatud harilikud revolvriteks.

Järgmiseks minu jaoks üks festivali oodatumaid filme "Vaimude Lahkaja" / "Ghost Stories" (2017). Ootasin külma hirmuhigi ja ei pidanud pettuma. Lõpus kõigi otsade kokkusidumine ehk veidi tarbetu, aga muidu täpselt parasjagu ebamugavust, kõhedust ja "kui palju üks öövaht teenib, et sedasi ringi luusida julgeb" tunnet.

Järgmiseks andsin oma pisikese panuse festivali õnnestumisse sellega, et püüdsin "Samuraipatsiga detektiivi" / "Top Knot Detective" (2017) eel mitte liiga pikalt Austraalia kinokunstist ja mocumentary žanrist jahvatada.

Seejärel aga kirjelduse põhjal festivali üks ekstreemsemaid teoseid "KFC" (2017), märksõnadeks nii kannibalism kui ka nekrofiilia. Lihtsamat sorti sadismist, nagu koniga kõrvetamisest ja tuimestusesta hambaravist, rääkimata. Mind segas filmi "nautimast" ajas edasi tagasi hüppamine. Selmet keskenduda rahulikult noore pere veidi ebatavalisele toidulauale, pidin ma pingutama et stseeni ajajoonel õigesse kohta asetada. Väga inetu käitumine stsenaristi poolt. Muide, väidetavalt ei olnud tegemist tõsielul põhineva teosega.

Linastusele järgnes festivali üks suuremaid üllatusi. Ma olin valmistunud intiimses õhkkonnas maksimaalselt kümne inimese ees rääkima filmilaadsest tootest "Bat Pussy", pornohuvilisi saabus aga kohale sellisel hulgal, et me pidime kolima hubasest keldrisaalist oluliselt mahukamasse rõdusaali. Eelnevalt olin mänginud ka mõttega oma ettekannet vürtsitada ühe mahlaka anekdoodiga, aga ootamatult suureks kujunenud auditooriumi ees, mille esireas istus sellise näoga naisterahvas, et kui nüüd kohe pornuhha pihta ei hakka, siis läheb siin kellelgi kehvasti, see mõtteks jäigi. Igatahes, küsitakse kogenud pornofilmide kriitiku käest, et mis on tema elukutse saladus? Mille peale kriitik vastab, et esilinastusele minnes tõmbab ta jalga võimalikult kitsad ja õrnast materjalist püksid ja kui need linastuse lõpus veel puhtad, kuivad ja terved on, siis ei kõlba film kuhugi.

HÕFF2018 ajakava

Ei ole enam sugugi palju jäänud. Aprilli lõpp ja HÕFF on käega katsuda. Viimane aeg nutulauluks, kuidas kava on üleval ja sigaraske on selliselt oma liikumisi kolme saali vahel sättida, et ükski väärt film nägemata ei jääks. Veidi annavad korduseanssid mänguruumi, aga ega ma vist sellest ei pääse, et mõni asi tuleb kas festivali soojenduseks ette või hiljem, tagasi koju jõudes, järele vaadata. Mnu õnneks on vähemalt lugematu hulk rahvusvahelisi ja kodumaiseid külalisi välja kuulutatud, kelle nägemine valikuprotsessi kahe muidu võrdse filmi vahel veidi lihtsamaks teeb. Aga mis me siin ikka lobiseme.

Reedel saab kell viis vaadata dokki "Forgotten Scares: An In-depth Look at Flemish Horror Cinema", kus oma jao saavad ka kolm festivalikavas olevat teost. Seitsme paiku läheb käima ametlik avafilm "Rock Steady Row", mis treileri põhjal võiks olla parasjagu hoogne sissejuhatus nädalavahetusse. 21.45 linastub pretendent festivali kõige kõhedama filmi tiitlile "Ghost Stories". Südaöö kandis lähevad käima kolm täiesi eriilmelist filmi, puhas komöödiakuld "Top Knot Detective", täielik nostalgiapauk "Сказочное путешествие мистера Бильбо Беггинса, Хоббита" ja vähe karmima olekuga "KFC" Lisaks neile tasub reedeses kavas tähelepanu pöörata filmidele "Zitra vstanu a oparim se cajem" ja "Les mémés cannibales", st. mina pööran neile kindlasti niipalju tähelepanu, et vaatan nad sobival hetkel kodus ära.

Laupäeva alustan ilmselt pool neli: "Pin Cushion" tundub mõnusalt ebamugav vaatamine. Seejärel on jälle keeruline: 19.30 on sakslaste huvitava ideega "Schneeflöckchen". Seal vahepeal aga kolm filmi, millest koguni kahel ("Daughters of Darkness" ja "Keskpäev") ka külalised välja reklaamitud, nii et ilmselt tuleb improviseerida. Kümme algab lavastaja enda sissejuhatusega "Tappev Tartu". Kell kaksteist sätin end ilmselt suurde saali "Victor Crowley" seltsi, kuigi teatav kiustatus on ka "McBeth", mida jällegi lavastaja ise sisse juhatab. No ja päris öösse jääb siis "Maniac Nurses Find Ecstasy"

Pühapäev on õnneks juba lihtsam. "Welp" tuleb kodus ära vaadata, siis saab nii võistlusvälisi kui ka konkursi siseseid lühifilme kaeda. Kell kolm ekstreemfilm "Caniba" ja lõpetuseks siis kell viis "Vuelven".

Tuleb üks tegus nädalavahetus, sest ega ju festival ainult kinosaalis käi. Kõrvalüritused ja tuttavaid näed, kellega muljetada vaja ja kaunis kevadine Haapsalu. Mönus.