HÕFF 2018 - keskmine päev

Traditsioone järgides sai laupäev alguse rõdusaalis mäluga mängides. "Madude oru needust" teadsin ja peaaegu oleks ka "Laanetaguse suvega" täppi pannud. Lõpuks siis tihedas rebimises auväärne neljas koht. Preemiaks läksin ja sõin kohalikus puhvetis ennast palliks, katsusin pildistamise ajal kõhtu sees hoida, nautisin veidi RTL-ist lindistatud videofilmi Rambo II ja väisasin Hargla uue jutukogu "Kolmevaimukivi" esitlust.

Esimeseks filmiks sai valitud briti muinasjutuliste stseenidega pikitud draama "Nõelapadi" / "Pin Cushion" (2017).  Täpselt parasjagu masendav film, millega end laupäeva pärastlõunal käima tõmmata. Mõnusalt tõlgendamist võimaldava lõpuni välja. Lavastaja viisaka inimesena seletas pärast filmi lõppu ka ära, mida pin cushion tähendab. Sa ei taha pin cushion olla.

Edasi läks aga palju lõbusamaks, "Pimeduse tütred" / "Daughters of Darkness" (1971) lavastaja Harry Kümel seletas esmalt kuidas Ingmar Bergman väga inetutult "laenama" kippus ja mis salanipiga Catherine Deneuve kuulsaks sai. Film ise oli parasjagu ilus vaadata. Mõne koha peal toodi ehk lugu ise sellele kaunidusele ohvriks, mis tõi endaga kaasa publiku absoluutselt ebakohase naeru, aga see oli juba puhas lisandväärtus, mis elamust ainult kinnistas. Ei ole võimalik unustada filmi, mille finaalis lõbus lustisõit nii ootamatult otsa leiab.

Seda kui lustlikuks kujuneb sakslaste "Lumehelbeke" / "Schneeflöckchen" (2017) ei osanud aga vist keegi ennustada. Auto tagaistmel leitud stsenaarium, milles kõik täpselt kirjas, ajab peaosalised endast välja ja pöörane seiklus värvikate tegelastega hoiab kõik see kaks tundi, mis film kestab tähelepanu endal. Ma isegi ei mäleta, kunas viimati publik nii ekstaatiliselt ühele filmile reageeris.

Kuidagi on juhtunud sedasi, et mul "Eesti Halvimat Filmi" "Killing Tartu" (1998) pole varasemalt näha õnnestunud. See viga sai nüüd Haapsalus parandatud ja heameel on näha, et saab küll kui tahta. Mõnusalt puine näitlemine, lonkav stsenaarium, amatöörlikud kaklusstseenid. Väärt film! Mõõdutundetult alkoholi komnsumeerimise huvilised võivad võtta pitsi iga kord, kui tunnevad filmi vaadates ära mõnest veelgi kuulsamast filmist laenatud stseeni.

Nüüd tagantjärgi targana võib öelda, et järgmiseks tegin kolmest võimalikust variandist halvima valiku ja läksin vaatama "Victor Crowleyt" (2017) Mõtlesin, et üks tore slasher laupäeva öösse on täpselt paras. Lõpuks vedasin ehk kuskile poole peale välja, enne kui lahkusin. Tegelased olid nii lollid ja ebameeldivad, et mul oli täiesti ükskõik mis neist saab. Naljad tundusid punnitatud. Efektid nirud. Kui filmi tehes pannagi latt selle koha peale, et me ju teeme halba filmi, selleks ei ole vaja halligi pingutada, siis mind vaatajana jätab see parimal juhul külmaks. Halva filmi teeb heaks see, kui on panustatud ja vaeva nähtud, aga ikkagi kisub kiiva. Laev lekib sajast kohast, purjed on räbalaks ja kokk on õhtusöögi järjekordselt põhja kõrvetanud, aga kapten seisab endiselt rooliratta taga ja teeb näo, et ta seda hävingut ei näe.

Laupäeva lõpetasid MS18 märkega "Manikaalsed haiglaõed satuvad ekstaasi" / "Maniac Nurses Find Ecstasy" (1990). Mul ei ole midagi Russ Meyeri vastu ja Ilsa on samuti tuttav tegelane, aga kuigi ma püüdsin olukorda filmi vaatamise jooksul parandada, siis kokkuvõttes oli ma selle Belgia filmi hindamiseks selgelt liiga kaine. Lõbustasin end põhiliselt sellega, et püüdsin pealeloetud teksti enda peas David Attenborough häälega läbi mängida.