HÕFF 2018 - esimene päev

Pere noorliikmed olid reede hommikul esimestena üleval. Silmad säramas ja energiast pakatamas. Haapsalu mänguväljakud ootasid taasvallutamist. Müstiline arv kompse ja kompsukesi pagassi laetud ja reisiseltskond salongi pakitud võis teekond alata. Õnnestus peaaegu tund enda valitud muusikat mängida, kuni tagaistmelt lastelaule nõudma hakati. Sirutasime jalgu Tapal ja parkisime kered täis Märjamaal ning saabusime täpselt piisava ajavaruga oma uude, eelmiste aastate peatuspaigaga võrreldes ruumikamasse, "koju". Ning üks retk toidupoodi hiljem võiski sammud kultuurikeskuse poole seada.

Käepael, esimesed tuttavad näod ja avapauguks Belgia õudusfilmiajaloost ülevaate andev "Unustatud Õudused" / "Forgotten Scares" (2017). Silmaringi laiendamiseks täitsa mõnus vaatamine, loomulikult tuleb arvestada sellega, et mida rohkem vett on merre voolanud, seda suuremaks enda saavutusi räägitakse. Minu jaoks veider ja mõneti arusaamatu oli "Man Bites Dog" täielik ignoreerimine. Oli ta kriitikute poolt liiga armastatud või kommertslikult liiga edukas või mis iganes muu põhjus, aga teda isegi ei mainitud.

Ametlikuks avafilmiks "Märulikooli" / "Rock Steady Row" (2018) rahvusvaheline esilinastus koos lavastaja ja peaosalisega. Mitte küll Leone ja Eastwood, aga lihtne ja hoogne, nagu üks spagetivestern olema peabki. Hobuste asemel jalgrattad ja teritatud harilikud revolvriteks.

Järgmiseks minu jaoks üks festivali oodatumaid filme "Vaimude Lahkaja" / "Ghost Stories" (2017). Ootasin külma hirmuhigi ja ei pidanud pettuma. Lõpus kõigi otsade kokkusidumine ehk veidi tarbetu, aga muidu täpselt parasjagu ebamugavust, kõhedust ja "kui palju üks öövaht teenib, et sedasi ringi luusida julgeb" tunnet.

Järgmiseks andsin oma pisikese panuse festivali õnnestumisse sellega, et püüdsin "Samuraipatsiga detektiivi" / "Top Knot Detective" (2017) eel mitte liiga pikalt Austraalia kinokunstist ja mocumentary žanrist jahvatada.

Seejärel aga kirjelduse põhjal festivali üks ekstreemsemaid teoseid "KFC" (2017), märksõnadeks nii kannibalism kui ka nekrofiilia. Lihtsamat sorti sadismist, nagu koniga kõrvetamisest ja tuimestusesta hambaravist, rääkimata. Mind segas filmi "nautimast" ajas edasi tagasi hüppamine. Selmet keskenduda rahulikult noore pere veidi ebatavalisele toidulauale, pidin ma pingutama et stseeni ajajoonel õigesse kohta asetada. Väga inetu käitumine stsenaristi poolt. Muide, väidetavalt ei olnud tegemist tõsielul põhineva teosega.

Linastusele järgnes festivali üks suuremaid üllatusi. Ma olin valmistunud intiimses õhkkonnas maksimaalselt kümne inimese ees rääkima filmilaadsest tootest "Bat Pussy", pornohuvilisi saabus aga kohale sellisel hulgal, et me pidime kolima hubasest keldrisaalist oluliselt mahukamasse rõdusaali. Eelnevalt olin mänginud ka mõttega oma ettekannet vürtsitada ühe mahlaka anekdoodiga, aga ootamatult suureks kujunenud auditooriumi ees, mille esireas istus sellise näoga naisterahvas, et kui nüüd kohe pornuhha pihta ei hakka, siis läheb siin kellelgi kehvasti, see mõtteks jäigi. Igatahes, küsitakse kogenud pornofilmide kriitiku käest, et mis on tema elukutse saladus? Mille peale kriitik vastab, et esilinastusele minnes tõmbab ta jalga võimalikult kitsad ja õrnast materjalist püksid ja kui need linastuse lõpus veel puhtad, kuivad ja terved on, siis ei kõlba film kuhugi.