Alice (1988)

Ma olen siinsamas blogis kunagi mõtisklenud selle üle, kui lihtne on nüpeldada halba filmi ja kui raskeks võib osutuda hea filmi kiitmine. Seal vahepeal on aga veel kategooria "ei tekitanud emotsiooni". Ja see on neist veel see kõige keerulisem. Vaatad ta ära, ajast otseselt kahju ei ole, midagi nii erakordselt lolli, mille pealt end käima tõmmata ei näidatud, on episoodid, mis panevad tunnustavalt noogutama, aga ei tule seda insipratsioonipuhangut, et nüüd ma alles istun ja kirjutan.

Jah, ma olen kursis selle teooriaga, et tulebki istuda ja kirjutada ja küll tuleb siis ka inspiratsioonipuhang. Kolm esimest aastat see blogi niimoodi toimiski, rohkem kui sada filmijuttu aastas ei ole mingi naljategu. Tuligi istuda ja kirjutada. Sellise tempoga jõuab aga ühel hetkel punkti, kus endal on järjest raskem filme vaadates üllatuda ning veel keerulisem on neist kirjutades leida selline lähenemine, mida ei oleks juba kasutanud.

Üks variant ongi jutustada pikalt mingil suvalisel teemal, mis vaadatud filmiga väga servapidi seostub (vähemalt ma ise olen veendumusel, et see seos on olemas). Teine, kirvemeetod, on alustada tuimalt filmi sisukokkuvõttega. Kõvemad kriitikud räägivad selles sissejuhatuses ka filmi lõppu ära.
Nii et, Jan Švankmajeri filmi Alice (1988) lõpus ärkab Alice üles ja selgub, et ta nägi oma seiklusi unes. Või kas ikka nägi...

Need seiklused iseenesest on suhteliselt teada tuntud, ainuke kes nende peale üllatuda võib on keegi, kes ei ole varem ühtegi Alice Imedemaal filmi näinud (või no, kui ainuke Alice Imedemaal film, mida oma elus nägema olete juhtunud on X reitinguga muusikal, siis küll ). "Söö mind" / "Joo mind" episood, Hullu Kübarsepa teejooming, "pea maha tal" etüüd, siilipoistega kroketi mängimine - klassikalised elemnedid kõik. Mis Švankmajeri loomingut teistest adaptsioonidest eristab on aga siis tema une pealt äratunav stiil (kuigi kohati võib filmi vaadates tunduda, et näed endiselt mitte kõige tervema ratsu unenägu). Rännusellist rott oma halvasti valitud laagriplatsiga ja teejooming kohe eriliselt meeldejäävad ja kiitust väärivad stseenid.

 

Nüüd aga jõuamegi ringiga tagasi sinna kohta, et ma vaatasin seda filmi juba mitu nädalat tagasi ja no ei tulnud seda kirgastumist, hädas nigu Jorh Aadniel, inimesed ju ootavad, aga mina käin ringi häbi nägu ees, postitust ei kusagil. Mõtlesin siis, et vaatan konditsiooni viimiseks natuke Švankmajerit - "Dimensions of Dialogue", "The Pendulum, The Pit and Hope", "Food"-  ja oligi olemas. Alice on liiga pikk ja liiga tuttav. Tuttav siis selles mõttes, et sa tead kuhu lugu edasi läheb. Jani on paras kümne viieteistkümne minuti kaupa tarbida. Vaatad ühe stseeni ära ja naudid visuaali.Või no, vaatad sellise näoga nagu oleks just kuulnud, et Mart Helme kutsus Indrek Tarandi enda poisile jõuluvana tegema.

*tehnilise poole pealt - bloggeri enda küsitluse plugin saadeti pensionile, nii et olude sunnil on kasutusel kolmanda partei rakendus, mida aga ei õnnestunud sedasi seadistada, et ta hääletustulemusi jooksvalt näitaks, lisan siia siis vähemalt kokkuvõtva pildi