Koolipoisina oli mul 94. aasta töörahva pühast sügavalt ükskõik. Eriti, kuna tegemist oli pühapäevaga. Seniks kui ühel hetkel kööki võileiba tegema läksin ja ema märkis, et uudistes öeldi, et Ayrton Senna on surnud. Järgmised pool tundi kõõlusin raadio ääres ja mõtlesin, et raudselt ta kuulis midagi valesti. Kolmekordne maailmameister ju ei saa sedasi vastu seina kihutada, et eluvaim seest läinud. Või no kui kihutaski, siis sai lihtsalt viga.
Ei kuulnud valesti.
Huvitav muidugi, miks selline mälestus nii elavalt meelde jäänud on. Ei olnud ma toona, ega ka praegu mingi eriline vormelifänn. Enne, kui Schumacher sohiga ja sohita kogu aeg võitma hakkas ikka sõite vaatasin. Nüüd suudan ehk pika mõtlemise peale valitseva maailmameistri nimetada. Vettel?
Eks see Ayrtoni populaarsus osaliselt ka Prosti süü ole. Minule vähemalt oli see kogus ninaga arrogantne prantslane üksjagu ebameeldiv indiviid ja seda enam Senna poolele hoidma pani. Samas võidusõitjana oli ka tema enam kui pädev. Ja väga hea et oli, sest sellise vägeva vastase puudumisel oleks ka Ayrtoni võitudejada jälgimine kiiresti üksluiseks muutunud.
Nii et õrn nostalgianoot kõlises läbi filmi. Matsuni välja. Sama masendav, kui kaheksateist aastat tagasi. Ja uskumatu. Vormel sõidab lihtsalt kurvist otse seina. Vahtralehega juhtidel võib sedasi juhtuda.
Dokumentaal ise muidugi puhas niššitoode. Sobilik spordilembadele mälu värskendamiseks. Kui ikka Ayrton Senna nimi midagi ei ütle, siis jätab ka see film sind külmaks.
3 comments:
Usun, et see töötab filmina ka laiemalt kui teadjate seas. Näiteks mina nende teadjate hulka kindlasti ei kuulu - mulle ei öelnud Senna nimi enne filmi vaatamist midagi enamat sellest, et tegu on kellegi kunagi hukkunud võidusõitjaga, ja Prosti nimi, et tegu on kellegi prantsuse võidusõitjaga. Ei teadnud ma neid nägu- ega meeskondipidi, muust rääkimata.
Lugu ei tohiks külmaks jätta ka alavõõrast inimest. Rõõm vaadelda kõrvalt sellist oma ala proffi ja geeniust. Ükskõik mis alaga ta ka tegeleb
Minu testpublik leidis endale igatahes väga kiiresti muu tegevuse.
Ja niipaljukest kui spordidokumentaale näinud olen, siis Senna jättis neist konkurentsitult kõige nõrgema mulje.
Mingi osa kindlasti uudisväärtuse puudumises, aga samas ei pakkunud seda ka Pumping Iron.
Osaliselt ka mitte maailma kõige huvitavaim spordiala, aga seda ei ole poks. When we were kings lõi mind aga nööridesse.
Postita kommentaar