sina hääletad, mina vaatan

17 august 2011

Veneetsia, mu õud / Death in Venice(1971)

Filmielamus tõesti. Jahe õhtu, kõva pink ja film, mis kuidagi lõppeda ei taha.
Võib täiesti juhtuda, et selle pealiskaudselt vaatlusel näha olnud suhtelise tühjuse all on peidus suured ideed ja kaunid seosed, aga mitte miski ei meelitanud mind neisse sügavamatesse kihtidesse tungima. Vana sokk Veneetsias noort jumalust piidlemas. See jäi meelde. Raamatu (mida ma küll lugenud ei ole) põhjal tehtud filmist ootaks vähe rohkem sisukust. Mitte ainult seda, et noor poiss lokkide lehvides stseenist stseeni liigub ja kogu maailma ilu sümboliseerib. Spoiler (kuigi ma seda filmi kellelegi ei soovita, siis mine tea) Filmi tutvustuses räägiti Veneetsiasse eluõhtut nautima läinud heliloojast. Loll jutt. Ta ei läinud sinna surema, ta sai koolera ja suri selle kätte.
And that's all I have to say about that film.

3 comments:

Anonüümne ütles ...

Film räägib tegelikult elukogemusest ja nostalgiast. Ilma esimeseta ei saa teisest vist aru?

Mõnede asjadeni peab veel kasvama. Ka näiteks Shakespeare nõuab 40 eluaastat, kuigi teda igale poole programmidesse topitakse.

Kalver ütles ...

ehk tõesti, mina saan oma nostalgialksu Kellukesest ja Regatti jäätisest kätte, Veneetsia jääb vähe kaugeks.

ja ma ei mäleta, et ükski Shakespeare kogemus: filmi, etenduse ega näidendi kujul, mulle sedasi mõjunud oleks.

MNC Broz ütles ...

Ühesõnaga - meil vedas :)