Filmina muidugi päras käkk. Ma olen Mark Wahlbergi näol ka rohkem emotsioone näinud, kui näitlejatel selles filmis. Stanislavski keerles hauas kui vurrkann. Toona suurte rahadega valmis meisterdatud eriefektid ei kannata võrdlust isegi Asylumi kehvemate saavutustega. Lähivõtted hiidsipelgatest meenutasid väärastunud karumõmme, kellel on lisapaar jalgu ja tundlad kasvanud. Loos endas esinenud loogikaaukudest oleks võinud Boeing 747 läbi sõita. Kes oleks eales osanud arvata, et üks kärtspunane tuletõrjehüdrant sellise elevuse suudab põhjustada.
Aga kui keegi, kes seda filmi vaatas ja nüüd eelpool nimetatud asjade pärast poriseb, peab see üks eriliselt loll filmisõber olema. Empire of the Ants. Mida muud kui poolteist tundi lõbusat jaburust saaks sellise pealkirjaga filmist oodata. Marlon Brando ja Robert De Niro meisterlike näitlejatöid? Haruldase pieteeditundega üles võetud mõistulugu pilvelõhkujate vahel oma igapäevaelu elavatest tavalistest inimestest? Või lõbusat lugu sellest, kuidas karvased sipelgad mingit sodi limpsivad, hiiglasuureks kasvavad, paadi kaaperdavad ja inimestele näkku pussavad?
hetk varem
Muide, põhjus miks 30+ aastat vana film selliste jaburuste näitamise eest malakat ei saa, on väga lihtne. Nad ei vaeva vaatajat oma liigse pikkuse ega püüdega kõike võimalikult tõepäraselt ära seletada. Miski mille vastu enamik uue aja blockbustereid eksib. Ma ei taha teada mis kõik ühe hullu teadlasega lapsepõlves juhtunud on, mis teda nüüd täiskasvanuna sunnib suurlinna tuumapommi plahvatama panekuga ähvardama. Pikk hallipäine kõrend, valges kitlis, ühe silma peal must lapats ja võibolla ka väike kõnedefekt. Täiesti piisav karakteriarendus. Ja nii kuradi tõsised on nad kah kõik. Kurat, punnitage palju tahate, 30+ aastat tulevikus vaatavad inimesed kõiki neid superkangelaste filme ja irvitavad nabad paigast.
0 comments:
Postita kommentaar