sina hääletad, mina vaatan

05 august 2011

Tartuff

Leidsin juhuslikult enda postkastist Tartuffi pressiteate, mida siia täies pikkuses postitama ei hakka, aga toon välja mõned põnevamad seanssid, mida ise vaatama proovin jõuda.

Esmaspäeval, kell seitse Athenas - juba mõnda aega vaatamisjärjekorda ootav Into Eternity.
Meist üldse mitte kaugel Soomes Botnia lahe ääres Olkiluoto saarele raiutakse kaljusse esimest igavest tuumajäätmete hoiukohta, mida kutsutakse Onkaloks ehk koopaks. Suur maa-aluste käikude süsteem peaks vastu pidama 100 000 aastat, sest nii kaua on tuumajäätmed ohtlikud. Kui hoiukoht täis saab, suletakse see igaveseks. Vähemalt nii me loodame. Aga kuidas seda tagada? Inimkond enam-vähem sellisena, nagu me teame, on ca 50 000 aastat vana. Meie vanimad teadaolevad hauakambrid, Egiptuse püramiidid, on umbes 5000 aastat vanad.
Kuidas hoiatada järeltulevaid põlvesid, et me jätsime endast maha tapvad jäätmed? Mis siis, kui nad arvavad, et on leidnud meie aja püramiidid, müstilised matmispaigad, peidetud aarde? Millistest keeltest ja märkidest saadakse aru tuhande või mitmekümne tuhande aasta pärast?

Esmaspäeval, kell kümme Raekoja platsil - Melancholia
Taas skandaalne Taani filmimees Lars von Trier ja taas uues kuues! „Melanhoolia” on tõeliselt ilus, suursugune ja vaatemänguline film koledatest asjadest – maailma lõpust ja armastuse puudumisest. Kui mullu tARTuFFil näidatud von Trieri „Antikristus” oli film, mille üle ikka veel vaieldakse, siis tänavu Cannes’is esilinastunud ja seal ka lavastaja sõnavõttude tõttu skandaali tekitanud „Melanhoolia” on nii lihtne, et seda esimesel pilgul ei suuda uskuda. Ometigi on nii, et filmi filosoofiline sõnum pannakse paika juba esimese 15 minuti jooksul ja sinna ta jääbki. See ometigi ei tee kuidagi seda filmi väiksemaks. Vastupidi. Film on tõeliselt suurejooneline ja nagu Trierile omane – väga hea näitlejate ansambel, mis ekraaniaega ei raiska, ja operaatoritöö. Trier on tõeliselt kinematograafiline, valutades südant mitte üksikisiku pärast, vaid inimkonna tuleviku pärast maailmas, kus on kadunud inimeste vaheline tõeline ja suur armastus. Kas sellisel juhul meie eksistentsil tervikuna on mõtet...?

Teisipäeval, kell kaksteist Raekoja platsil - Death in Venice
Luchino Visconti, Thomas Mann, Gustav Mahler ja Dirk Bogarde – milline loominguline sünergia! Võimas kunstielamus 1970. aastatel ja loodetavasti saab ka praegune filmisõber sealt sama suure filmielamuse kui meie omal ajal. Oma eluõhtut Veneziasse nautima läinud Gustave Aschenbachi prototüübiks on teadupärast Gustav Mahler (filmi muusika autor) ise, kelle jaoks kaob päikese loojangu purpurroosasse noore poisi kujusse kätketud kogu maailma ilu. Filmil on suurepärane operaatoritöö, režiist ja näitlejate mängust ma ei räägigi. Aadlikust Visconti („Rocco ja tema vennad“, „Gepard“ jpt. suurfilmide autor) oli tuntud oma ekraaniteoste stiilsuse, tundelise delikaatsuse ja suursugususe poolest. Need, kes tunnevad puudust esteetilisest täiuslikkusest, leiavad selle ehk sellest filmis, mida lavastaja ise on selgitanud kui „Elu vastuhakku Ilule“.

Kolmapäeval, kell kolmveerand kaksteist Raekoja platsil - The Sea Inside
Tšiili ja Hispaania verd 39aastase filmimehe Alejandro Amenábari („Tesis”, „Ava oma silmad”, „Teised”) 2004. aastal kodumaiste filmiauhindade jagamisel puhta töö teinud neljas täispikk linatöö „Sisemeri” kujutab maaliliselt Ramón Sampedro (Javier Bardem) võitlust õiguse eest otsustamaks ise oma elu ja surma üle. Vigastuse tõttu jääb Sampedro kaelast allapoole halvatuks. Ta küll lepib oma õnnetusega, kuid samas saab talle selgeks, et ta ei taha enam elada elu, milles ta ise vaevalt osaliseks on. Ta ei suuda taluda ainult vaimset elu ja armastust ning tunded advokaat Julia vastu on talle suureks piinaks. Igatsedes kujutleb ta end sageli unistuslikku maailma, kuid julm reaalsus naaseb alati. Eutanaasia on õrn ja emotsionaalne teema, kuid režissöör suudab seda väga delikaatselt kirjeldada.

Neljapäeval, kell kaksteist Vanemuise 46 ringauditooriumis - Empire of the Ants
Mitmesuguste hirmutavate hüüdlausetega nagu „See ei ole mingi tavaline piknik!” või „Taevalik paradiis muutus nende jaoks hoobilt põrguks” reklaamitud hoiatusfilm „Sipelgate impeerium” on selgelt oma aja laps, 1970. suurlevitaja MGM märgi all toodetud öko-trash-õõvafilmi žanri parim näide, mis loomulikult näib 35 aastat hiljem vaadates mõnevõrra lapsikuna, kuid tegi toona oma võimsate efektidega siiski tublit kassat ja kollitas inimesi kinosaalides päris tublisti. Film ise toetub lõdvalt aga H. G. Wellsi samanimelisele jutustusele.

Reedel, kell viis Athenas - The Pipe
Suured energiakorporatsioonid saavad harilikult oma tahtmise. Kui naftahiid Shell avastab Iirimaa lääneranniku lähedal meres rikkalikud maagaasi varud, asub firma kiiresti tegutsema.
Kavas on ehitada hiiglasuur torujuhe, et transportida gaasi läbi Rossporti linna sisemaale töötlemistehasesse. Paraku ei küsi keegi luba Rossporti elanikelt, kes pelgavad plahvatusi ja keskkonnaohte. Kohalike põllumeeste ja kalurite õigused satuvad konflikti ühe maailma võimsama naftakompanii huvidega.


Reedel, kell kümme Raekoja platsil - Hold Me Tight
Sara on klassi kõige andekam õpilane. Tema ideed on alati originaalsed, sügavamõttelised ning ta oskab neid ka lummavalt sõnastada. Mikkel on temasse juba mõnda aega armunud olnud. Muidu tagasihoidlik poiss ei oskaks sel päeval ettegi kujutada, et ta pärast viimast tundi Louise kuulujutu tõttu teiste poiste abiga Sara peaaegu ära vägistab. Terve klassi nähes.
Kaspar Munki filmis ei ole halbu ega häid lapsi. On vaid tähelepanuta jäänud, halba eeskuju saanud, karmilt kasvatatud või segaduses noored, kelle ebakindlus muutub teiste pihta suunatud vihaks või kes alluvad massipsühhoosile, hetkevihale ja kaaslaste provokatsioonidele. Kõikide kasvatuslike väärarengute tagamaad on aimatavad, peresisesed suhted on hämmastava detailirohkusega välja mängitud ning laia üldistusvõimega. Telefonkaamerad ja videote Youtube’i laadimise võimalus annavad taastootmise näol noorte vägivallale uue, hirmuäratava mõõtme, ent ka võimaluse väärtegusid tõestada. Kui vaid täiskasvanud neid vaatama juhtuksid.

Laupäeval, kell pool kaksteist Raekoja platsil - Encounters at the end of the world
Külmunud lõuna. Nii vastuoluliselt kui see poeetiline sõnapaar ka ei kõla, on see ometi tõsi. Kõige salajasem manner Antarktika tõmbab ligi teadlasi ja seiklejaid, põgenejaid ja unistajaid ning nende elu keset hiiglaslikke jää- ja lumevälju läheb filmima Werner Herzog koos oma ihuoperaator Peter Zeitlingeriga. Esimesena said nad täieliku eriloa ilma tsensuurita vabalt näidata ja filmida just seda, mida nad heaks peavad ning tulemuseks on midagi palju enamat kui järjekordne filmike armsatest pingviinidest.

Tartuffil on muidugi kodulehekülg ka ja tegelikult nad näitavad rohkemgi filme ja pakuvad muudki tegevust. Kaege perra.

0 comments: