Rütm ruulib! / Benda Bilili! (2010)

Ei ole kunagi ühelgi folgil käinud. Väikestes kogustes pärimusmuusikat olen kuulama sattunud, aga isegi kohaliku scene raskekahurväe Zetode kontsert ei suutnud mind eriliselt käima tõmmata. Kõikusin küll rahvamassis kaasa, aga tunnet, et ma tahaks kingad jalast visata ja kergel jalal keerotõlõ, vaivasso-vaivasso, ei tulnud kuskilt.Kongolaste käepärastest vahenditest valmistatud pillid töötasid aga mingil hoopis teisel tasemel. Eriti veel kui arvestada, et muusika töötas ka ilma sõnadele keskendumata. Nagu nõidarsti loitsimine. Filmil oli tõlge muidugi olemas ja kuigi teemad olid valusad, siis sõnad jäid teisejärguliseks. Kuulasid ikkagi rütmi ja intonatsiooni. Ja need pugesid naha alla ja meelitasid vägisi toolilt püsti kargama. Raudselt trummide pärast. Sest kuigi filmi fookus oli suuresti noorel Jimi Hendrixil, siis selline ürgne rütm saab alguse ikkagi löökriistadest. Muud instrumendid koovad sinna ümber lihtsalt oma võrgu, mida kõrvale heites jääb järgi kätega vastu kumisevaid objekte peksev perkussionist.Muusikaväliselt selline nii ja naa film. Inimesed elavad allpool igasugust vaesuspiiri, isegi 50% kanalihamassist ja 50% sojast koosnevaid vorstikesi pole laupäevaõhtustel grillidel süütevedeliku kõrvale võtta. Unistatakse imedemaast Euroopast ja eeskätt paistis, et loodeti sellele, kuidas Jumal ise sirutab pilve seest käe ja tõstab musta mehe magamise pealt prügikasti tagant papist voodist siidist linade vahele ja topib taskud dollareid täis. Ehk siis ei midagi uut.
Aga muusika oli vägev ja selle eest ka hinne.

sisust pikemalt