sina hääletad, mina vaatan

02 august 2011

Kas saab vaikust! / Noises Off... (1992)

Esimene vaatus. Teatritrupp pingutab uue etenduse lavale toomiseks hilisesse öösse. Kohati on takistuseks oma tegelase motiivides kõhklev meesosaline, siis ununeb sprotitaldrik valesse stseeni või kaotab üks naisosaline oma läätse silma ära. Pinget krutib mõistatusmäng "arva ära, kas eakas staarnäitleja on oma sisenemist oodates viskile päkad silma ajanud" ning kui kõik muu paistab sujuvat, siis leiab lavastaja loomulikult põhjuse millegi kallal norimiseks.Üldiselt näidatakse vaatajale, kuidas etendus peaks välja nägema. Kui kõik enam vähem jonksus on. Kuna aga meie teatritrupp on otsustanud etendust mängida võimalikult paljudel erinevatel lavadel, võiks isegi öelda, et nad lähevad selle etendusega ringreisile, siis jonksus ei ole suurt midagi. Üks väheseid asju, milles tegelased ühel nõul püsivad, on see et vanamehel ei tohi lasta nina täis võtta.Teine vaatus. Parasjagu üksteise peale verine, aga veel mingitki näitlejauhkust omav seltskond esineb järjekordsel laval. Meile näidatakse tegevust aga lava tagant, kus pingsalt vaikust säilitades, nii palju kui see vähegi võimalik on, püütakse üheaegselt nii lavastusega ühele maha saada, kui ka oma eraelulisi probleeme lahendada. Alustades lihtsast lillede kinkimisest õigele naisele, liikudes edasi keerukama kirvega vastu pead saamise vältimiseni ja lõpetades kaelamurdva omastada joovastavat vedeliku sisaldav pudel ülesandega.Kolmas vaatus. Ringreis on otsaga jõudnud Suurde Linna, ainult et näitlejatel on sest absoluutselt ükskõik. Vaataja näeb tegevust saalis istuja koha pealt, kuid seekord ei tee keegi enam katsetki lavatagust sekeldamist etenduse käigust lahus hoida, nii et Kört-Pärtli särk tundub selle kõrval värskelt pressituna. Teatrikülastaja arvab loomulikult et kõik peabki nii olema, vähemalt nii üldjoontes, vist. Ja plaksutab.Filmivaataja plaksutab ka. Sest head komöödiat on alati vahva vaadata. Ning Noises Off on kahtlemata hea komöödia. Tema ainus miinus on valesti ajastatud kulminatsioon. Kui filmi esimene ja kolmas osa olid lihtsalt muhedad, esimene veidi rohkem, minu maitsele liialt farsiks kiskunud kolmas nati vähem, siis teine oli lihtsalt suurepärane. Taas kord sai kinnitust tõsiasi, et slapstick saab olla elegantne, saab olla nauditav ka vanemale kui tordiga-näkku-saamine-naerutab-tilga-püksi eas vaatajale. Kõik töötas kui kellavärk, sekundi murdosa täpsusega paika pandud sisenemised, väljumised, kukkumised, kummardamised. Pööraselt naljakas. Ausõna. Ma ei kiida siin praegu filmi selle pärast, et MNC seda oma lemmikkomöödiaks peab. Päriselt kah. Võtke ette. Kellele siis ei meeldiks Michael Caine.
siin end veidi lõdvaks laskmas.

0 comments: