Lars oskab paremini. Küll täielik komm silmale ja ei mõtle siin praegu vaid Kirsten Dunsti alasti kehale, mis hävingut kuulutava planeedi valguses kivilahmakal lebades loodusega üheks püüdis saada. Aegluubis näidatud sissejuhatus oli samuti väga muljetavaldav. Tublid näitlejatööd, kusjuures palju kiitust kogunud Kirstenist meeldis mulle rohkemgi Charlotte osatäitmine. Filmi üldise meeleoluga läks ehk Kirsten küll paremini kokku, aga tugevama õe lagunemine oli palju usutavamalt kirjutatud ja välja mängitud.
Üldiselt aga just usutavuse puudumine saigi filmile minu silmis saatuslikuks. Kaks võtmekohta.
Järgnevad spoilerid. Ei saa küll kuidagi öelda, et pulmapidu peaosaliste jaoks kuigi edukas oleks olnud, aga kui sa oled mõned tunnid varem
lubanud hoida ja armastada Sind õnnes ja õnnetuses, rikkuses ja vaesuses, terve ja haigena kuni oma elupäevade lõpuni, siis lihtsalt minema jalutamine tundub veidi ekstreemne. Ning kui Justine on terve filmi olnud kui hunnik õnnetust, kes iseseisvalt vannigi ronitud ei saa, siis kus kohast tuli see äkiline mehistumine? Ideest ma saan aru, üks langeb teine tõuseb, aga sellest üksi on ju vähe.
Lars oskab paremini. Küll täielik komm silmale ja ei mõtle siin praegu vaid Kirsten Dunsti alasti kehale, mis hävingut kuulutava planeedi valguses kivilahmakal lebades loodusega üheks püüdis saada. Aegluubis näidatud sissejuhatus oli samuti väga muljetavaldav. Tublid näitlejatööd, kusjuures palju kiitust kogunud Kirstenist meeldis mulle rohkemgi Charlotte osatäitmine. Filmi üldise meeleoluga läks ehk Kirsten küll paremini kokku, aga tugevama õe lagunemine oli palju usutavamalt kirjutatud ja välja mängitud.
Üldiselt aga just usutavuse puudumine saigi filmile minu silmis saatuslikuks. Kaks võtmekohta. Järgnevad spoilerid. Ei saa küll kuidagi öelda, et pulmapidu peaosaliste jaoks kuigi edukas oleks olnud, aga kui sa oled mõned tunnid varem lubanud hoida ja armastada Sind õnnes ja õnnetuses, rikkuses ja vaesuses, terve ja haigena kuni oma elupäevade lõpuni, siis lihtsalt minema jalutamine tundub veidi ekstreemne. Ning kui Justine on terve filmi olnud kui hunnik õnnetust, kes iseseisvalt vannigi ronitud ei saa, siis kus kohast tuli see äkiline mehistumine? Ideest ma saan aru, üks langeb teine tõuseb, aga sellest üksi on ju vähe.
5 comments:
Mitte KRISTEN Dunst, vaid KIRSTEN Dunst.
väite tõelevastavus kontrollitud ja parandused sisse viidud.
Film oli ühtemoodi kuidagi kuri: nii ema salvavad märkused pulmas kui pruudi magamine teise mehega. Üldse selle teemaga on vist Euroopa kultuuris kaotatud usk inimese võimesse olla üle, panna vastu ja elu edasi armastada. Filmid üritavad kontsentreeritult tabada mingit valusat asja inimeste elus aga ei tõtta üleskutsele panna vastu. Inimene on oma saatusega üksi jäetud ja ootab lootuseta oma valusat lõppu - nii saab mõnede Euroopa filmide kohta nentida.
Teisest küljest nenditi, et kui maailm on juba kuri, siis ehk on Maa häving just hea.
Ühesõnaga, kunst ei ole vastupanu allikas, vaid hävingu kuulutaja. See tuleks Euroopas ära muuta.
Panen oma väite illustreerimiseks viite ühele jutuajamisele, mis, tõsi küll, on vene keeles
Just see, et on lootus millegi võidule igas olukorras.
http://www.youtube.com/watch?v=ZqWQJlp8cio&feature=related
Mismoodi mõjub vaatajatesse sellihne film?
Pigem optimistliku maailmavaatega inimesena meeldis mulle see viide ja meeldis ka laul, millest räägiti. Samas idee kunstist kui vastupanu allikast jääb mulle veidi võõraks.
Kunsti tehakse ju ikka asjadest, mis hinge peal. Kuidas on võimalik loojat sundida looma sedasi, et see mingitesse ette antud raamidesse mahuks. Sina ei pea mitte hävingut kuulutama.
Ma küll ei leia sugugi, et Melanhoolia oleks mingi nii vägev saavutus, et ta kedagi eriliselt mõjutada suudaks, aga need tegelased sealt ei olnud ju ükski pastakast imetud. Salvata ja haiget teha oskab meist ju igaüks.
Postita kommentaar