Hoia kinni, millestkigi / Hold on mig(2010)

Parasjagu keeruline on ses osas seisukohta võtta, et kas filmi sõlmpunktiks olnud peaaegu vägistamisstseen ka päriselt aset leida võiks. Üks asi on kuskil rannas, võõraste pilkude eest veidigi varjatud alal, kedagi alandada, hoopis teine aga klassiruumis pärast tunni lõppu neiu aluspesu väele kiskuda, nii et keegi vahele ei astu või siis õpetajat kutsuma ei lähe. Aga kui vagunitäis inimesi laseb kaasreisija surnuks pussitada nii, et keegi pilkugi ei tõsta, siis plausible. Jagatud vastutus on üks jälk asi.Stseenile järgnes rohkem või vähem südametunnistuse piinade käes vaevlevate noorukite ja alandatud neiu olukorraga toime tulemise/tulematuse näitamine. Keda vanemad toetasid, kes sai mentaalset rooska, kellel olid vanemad tööl. Selline korralik, aga mitte just eriti originaalne lähenemine.
Ja siis lõpp. Vaataja (st. mina) teadis täpselt, mis hakkab toimuma, mida mingi tegelane teeb ja näeb ja kuigi ma aimasin, et sest miskit kasu pole, siis ikkagi oli väike lootus, et "äkki ta ei lähe trepist üles" ,"äkki ta ei tee ust lahti", "äkki ta ei kõlgu seal."
Ning kui tiitrid jooksma hakkasid, siis inimesed plaksutasid!?!? See tundus nii kohutavalt vale.

sisust pikemalt