Lihaturg / Cafe Flesh(1982)

Kõigile pornosõpradele ütlen kohe ära, et Cafe Flesh on panofilmina teisejärguline. Kokku oli ekraanil kas neli või viis suguühet ja päris hardcore andmist kokku vast kümme minutit. Softi amelemist küll natsa rohkem, aga tõstejõudu siiski suhteliselt kasinalt. Mõni allikas räägib mingist 80 minuti versioonist ja kinode tarvis nuditud versioonist, võibolla ma siis sattusin selle variandi peale, mille kallal kärpekäärid usinalt välkuda olid jõudnud.
Ja isegi kui oleks vanainimeste asja viis minutit pikemalt suurplaanis näidanud, siis pornofilmiks ta ikkagi ei kvalifitseeruks. Peene nimega avant-gaaarde, informatiivsem nimetus oleks poosetamine. Sisuliselt võttis terve seltskond 74 minutit lihtsalt erinevaid poose, olles mõnel juhul eelnevalt riided seljast heitnud. Mõni oli klassikaline pornofilmi poos, piimamehe ja koduperenaise poos, sekretäri ja ülemuse poos, mõni veidi raskemini haaratavam. Ning nende visuaalsete kujundite vahele pikitud konferansjee kõnekujundid, mu arust see kõikse parem osa filmist, vaadata kuidas keskealine mees üksinda lava peal seisab ja räägib.
Milleks siis üldse need lähivaates penetratsioonid? Tri kui veider see tegelikult on, ma tõstatan praegu üles teema, et miks on selles filmis nii palju seksi. Põhimõtteliselt ma nagu väidaks, et ühes filmis saab olla liiga palju seksi, täielik lollus ju. No aga ikkagi, selle sümboli, et lihakeha on lihtsalt lihakeha ja akt iseenesest on lihtsalt akt, vaatajani viimiseks on ka rafineeritumaid meetodeid, kui erekteerunud peenise näitamine. Väikene küünik minus mõtleb, et äkki oli lihtsalt tegemist labase trikiga, meelitad pornoga vaataja/lugeja kohale ja siis keskendud hoopis millegile muule. Nii ei ole ju ilus. Eesmärk küll pühendab abinõu, aga seksihuvilist on just tillist veetud.
Lihtsalt filmihuvilisele üldhariv vaatamine. Poosid olid huvitavad.