sina hääletad, mina vaatan

11 oktoober 2009

Vaene väike vereimeja

Oli kord selline vahva mäng nagu Serious Sam, ei mingit nurgataga hiilimist, püünislõksude seadmist ega keeruliste taktikaliste manöövrite täideviimist. Erinevaist relvadest tuli lihtsalt vastavale vaenulikult meelestatud grupeeringule kõige rohkem suurimat kahju tekitav välja valida. Ei olnud nii, et kõmmutasid ainult raketiheitjast, ilma peata kamikazed kartsid ka tavalist kuuelasulist. Ses mõttes, et ei kartnud, ükski tulnukas ei kartnud sind, pigem olid sa viimane kreemisai pagaripoe aknal, millele kaks nädalat paastunud kaalujälgijad tugigrupi kokkusaamiselt tulles tormi jooksevad, aga nende ridu harvendas selle kuuelasulisega väga edukalt.
Blood: The Last Vampire(2009) tõi selle mängu meelde. Peategelase elu oli ainult veel lihtsamaks tehtud. Katana pihku ja hakkima. Aastal 2000 on välja antud samanimeline animatsioon ja ilmselt on enne seda veel olnud samanimeline koomiks ja telesari (tegelikult nagu selgus, tulid need pärast, isegi mäng on tehtud, nii et kui kellegil on huvi koolivormis näitsikuna samuraimõõgaga vampiire rappida, siis ei ole vaja rohkem ringi vaadata). Ja ongi kõik, mingit sisu on veel sinna ümber katsutud nuputada, aga see on juba eos surnud üritus. Sest kõik see aeg, kui inimesed niisama jutustasid ja kedagi samuraimõõgaga tükkideks ei raiutud, oli mu arvates raisatud aeg. Kui mul on valida, kas vaadata armsas kroogitud seelikus neiukest kirjandustunnis istumas või võimlas kurinahku poolitamas, siis ei ole ju kirjandustunnil tegelikult mingit võimalust.
Üldiselt võiks ju arvata, et kui filmis on vampiirid ja neid päikesekiirtes sätendava mõõgaga algosadeks lahutatakse, võib olla tegemist õudusfilmiga. Ei ole, madinastseenid on tehtud selleks rõhutatult ebausutavad. Tõelised kaunid, aga samas ka naeruväärsed. Veri lendab klimpidena, täpselt nagu joonistatult. Peategelane lendleb katuselt katusele. Veoautoga põhjatusse kuristikku kukkumine päädib määrdunud näo ja kriimustatud põlvega. Kui ainult vahepeal seda pagana jutumulli ei aetaks. Neiu astub uue kooli uksest sisse, ütleb direktorile tere ja juba jooksevad vampiirid trepist alla teda tükkideks rebima, pärast rehmab näolt vere maha ja läheb mingisse baari pitsikest riisiviina võtma, ning hetk hiljem jooksevad juba kõik baarikülalised, kes on tegelikult vampiirid, teda tükkideks rebima. Mulle oleks täiesti piisanud sellisest hulgast dialoogist ja teemaarendusest.
Otsus: päris õudusfilmiga just tegemist ei ole, aga pika ja väsitava festivali lõpufaasis, kus isegi Mart Sander juba midagi kergemini seeditavat näha sooviks, täiesti kaalutav variant.

digimuutumise fenomen leiab seekord rakendamist vampiiride peal, esmalt digimuutub inimene vampiiriks ning superdigimuutub lihtsalt teravate hammastega vampiirist edasi veel millekski, mille peale Dracula ilmselt kirstukaane tagasi peale tõmbaks ja endamisi posiseks, et ega ta nüüd nii näljane ei olegi ja homme ka öö.

muhedad vennad, ametilt koristajad.

0 comments: