sina hääletad, mina vaatan

11 oktoober 2009

Külmavõetud

Üksluisuse vältimiseks võtsin kavva ka mõne filmi, mis enam niiväga uus ja mitte ka lootusetult vähetuntud ei olegi. Frostbiten(2006) on lausa selline film, mille peale ühel kogenud hõffihundil nostalgiapisar silmanurgast põsele veereb. Esimese Hõffi avafilm, aga mul nägemata ja midagi huvipakkuvamat (mis ka kättesaav oleks) ma skandinaavia viimase paari aasta õuduskatsetustest ka ei leidnud. Pealegi, valus mälestus on visa kustuma.Teemaks unises väikelinnas puhkev vampiirnakkuse epideemia. Geenitehnoloog on valmis nokitsenud tabla, mille erutavalt punaseläikelise pinna all on peidus igavene noorus, mille säilitamiseks vahel punnsuutäie verd peab lonksama. Ning unises väikelinnas on hetkel polaaröö, järgmine kuu aega veel. Serveeritakse seda rooga huumorikastmes. Täitsa kobedalt mekkivas huumorikastmes.
Ühe kulunud ideega õudusfilmi suurim probleem on etteaimatavus. Kohe kui lavale ilmub püss, teab vaataja, et sealt nüüd varsti pauku tehakse. Huumorit tehes annab see võimaluse vint üle keerata, noa asemel haarab poolpaljas näitsik hoopis banaani, või siis vaatajale tünga teha. Tood küll püssi trummipõrinaga lavale, aga pauku ei tee, hakkad hoopis kaheraudsega vilespilli mängima. Rootslased ongi seda teist teed läinud.Otsus: ma saan küll täitsa aru miks seda filmi juba hõffil näidatud on, aga paneb imestama miks oma esimese festivali avafilmiks midagi tummisemat ei valitud, mõnda klassikut näiteks. Mis tuletab meelde, et on üks klassik millest ma olen kuulnud, aga mida ma ei ole hankida suutnud. De Dødes Tjern(1958), seda ma vaataks küll.

0 comments: