Horrorist

Sai ikka ülehinnatud enda võimeid. Mõtsin jah, et mis see õudukavaatamine siis ära ei ole, aga kui juba lihtsalt korraliku näitlejatööd vaadates silmad rõõmust niiskeks lähevad, on see juba tõsine ohumärk. Umbes sama tõsine, kui sushibaari külastades mõtled natuke teravaid elamusi otsida ja tellid fugut ning pärast eine lõpetamist kuuled omaniku köögis kõva häälega kärkimas ning uksevahelt sinu poole murelike pilke heitmast. See on umbes see koht, kus sa mõtled, et äkki oleks ikka pidanud koju jääma ja vorstivõileiba tegema.
Äkki horror ja mina lihtsalt ei sobi kokku, äkki ma olen selline mustvalge-draama-mees. Igatahes selle isikliku õudukaprojektiga on praeguseks kõik. Tahan häid filme.
Ühtlasi avaldan kaastunnet neile meestele, kes Hõffi kava kokku peavad panema. Neil sellist võimalust ju ei ole. Kaugelt maalt kohale sõitnud vaataja tahab ju rahuldamist. Iga aasta viska jälle tosin rasvast konti hambusse.
Minu saagiks jäi hetkel neliteist filmi, millest kolme (neli kui Frostbiten ka arvesse võtta) puhul ma ei jookseks pärast seansi lõpu piletiraha tagasi nõudma. Blood: The Last Vampire, Babysitter Wanted ja I Sell the Dead. Stiilipuhas õudukas on neist aga ainult üks. Ja väga eredalt ei sätenda neist ükski.
Kui kellelgi huvi on siis lisan siia nimekirja filmidest mis veel kavas olid. Disappeared(2008), Doghouse(2009), Carriers(2009), Collector(2008), Face Eater(2008), Infestation(2009), Linkeroever(2008), Paranormal Activity(2007) ja Sexykiller, morirás por ella(2008). Eks ma vaatan ikka need ka ära. Kunagi. Ühekaupa. Pärast tosina mustvalge draama vaatamist.