Võibolla küll mitte päris mustvalge, aga draama kohe kindlasti. Cat on a Hot Tin Roof(1958). Ei löödud kellelgi pead otsast ega kellelgi naljaga pooleks pead otsast. Inimesed käivad ringi, räägivad üksteisega, röögivad üksteise peale, viskavad vihast asju puruks, nutavad kurvastusest, õnnest, kadedusest. Puhas emotsioonide laviin. Mõnulesin nagu kass koorekirnu ääres.Vana patriarhil on sünnipäev. Ning pidutsemiseks on veel ka teine põhjus, arvatav vähkkasvaja ei ole seda mitte. Vähemalt nii arst talle ütleb. Mehe kaks poega on abikaasadega kohal ning stardipauk pärandusejooksuks on antud. Võitjas erilist küsimust ei teki, ühte paari mängisid Paul Newman ja Liz Taylor, aga see ei olegi oluline. See kuidas joosti on. Kõik need jänesehaagid ja tõketel koperdamised ja rajalt eksimised.
Näitlejatööd oli võimsad, sest tekst oli võimas. Puudus mittevajalik jahumine, ainult vajalik info. Killuke siit, teine sealt. Mis kokku andsid ühe lihtsa pildi, analoogseid pilte võib igaüks oma suguseltsi kohta joonistada. Keegi on ikka edukam kui teine, keegi ikka vaatab kadeda pilguga kõrvalt, ühe alkoholiga kimpus sugulase oskab ka vast igaüks nimetada ja samas vaimus edasi.
Ahhaa, aga miks siis üldse seda filmi vaadata? Vanaema sünnipäeval saame ju kokku. Keegi võtab kaamera välja ja ongi meil oscarimaterjal olemas. Või siis mitte. Ulata palun sinepit ja ära aja kartulisalatit lina peale ja kui viinapudel juba otsa hakkab saama, siis äkki julgeb mõni mees teisele öelda, et sa oled ikka tropp küll. Jääb siis aga kohe magama ja esimese mehe naine hakkab vabandama, et näed võttis pitsikese üleliia ja et ega ta seda tõsiselt ei mõelnud. Ning kümme aastat tagasi korraldatud sigadus, mis väärib oluliselt rohkemat, kui purjus peaga tropiks sõimatud saamine, jääb seegi kord selgeks rääkimata.
Mr. Brooks või õigemini küll Mr. Williams aga seda viga ei tee, et näoli rosoljekausis maanduks. Sõna saavad kõik ja kõik kasutavad seda võimalust ka viimseni. Selle perekonna kappi ei saanud küll rohkem ühtegi luukere jääda.
Newmani ja Taylorit vaadates püüdsin ette kujutada, kas keegi näiteks hakkaks Pitti ja Joliega sellist filmi väntama. Enne jäätub põrgu ära. See oleks ju puhas ressursi raiskamine. Mõttetu Mr ja Mrs Smith toob palju rohkem inimesi kinno.
4 comments:
sellised filmid pole küll üldse minu teema, nii et ma pole nagu kompetentne soovitaja, pole tegelikult seda filmi ise näindki millest siin kirjutatud. aga alguses kirjeldatud emotsioonide laviin tõi meelde ühe võibolla sarnase filmi mida tahaks soovitada - "Who's afraid of Virginia Woolf?". seal samuti Liz Taylor. ja väga hea ja intensiivne suhtedraama on.
tänud soovituse eest, aga see on juba nähtud :)
kahjuks enne seda aega kui filmiblogijate ridadesse astusin, nii et päris täpselt ei julge öelda kumb see parem film on.
head ja intensiivsed on nad küll mõlemad.
Tavaliselt mainitakse sellest filmist kirjutades ikka, et Paul Newman´i karakter oli gay...
:)
mhm, põhimõtteliselt annab sellise väitega välja tulla küll, aga ainult filmis esitatud tõendusmaterjali põhjal seda päris kindlalt öelda ei saa.
Brick ja Skipper võisid ju lihtsalt lähedased sõbrad olla, ma käin ka mitu korda nädalas meestega muru peal müramas, sellest veel midagi ei järeldu. Ning naist hoidis ta kuival selle pärast, et kahtlustas teda truudusemurdmises, ka täitsa loogiline. Lisaks veel pugesid nad kohe voodisse, kui sotid selgeks said.
Nii et filmis oli Brick parimal juhul kapihomo. Näidend on teine asi, seal kuulu järgi sellist kahetimõistetavust ei ole.
Postita kommentaar