sina hääletad, mina vaatan

19 oktoober 2009

13B(ollywood)

Paistab, et on mingi hulk narratiive, mida iga õudusfilmilavastaja vähemalt korra oma karjääri jooksul kasutama peab. On vabakava ja on kohustuslikud elemendid. Mängitakse vaatenurgaga ja mingite pisielementidega, aga lõpuks on tegemist ikka ja jälle selle sama vana jutuga, kuidas seltskond teismelisi peab sügaval metsas oma elu eest võitlema, mingi kohutav saladus minevikust ähvardab kellegi meeldiva elukorralduse pea peale keerata või hakkab tasapisi selguma, et uues korteris/majas on eelmise asuniku vaevatud hing endiselt ringi askeldamas.
Selle vaevatud hinge teemaga 13B(2009) tegelebki. Esimene asi, mis mulle selle filmi juures silma jäi, oli pikkus. Üks keskmine õudusfilm kestab umbes poolteist tundi, see kestis üle kahe. See ei tähenda ju ometi seda, mida ma arvan, et see tähendab. Kurat, see on ju õudusfilm, India õudusfilm, aga ikkagi. Nad ei hakka ju ometi laulma ja tantsima siin?Hakkasid küll. Suurpere, kaks venda ja õde ja ema ja vendade naised ostsid pangalaenuga endale uusehitises korteri. Numbriga 13B. Ning iga päev kell 13.00 plõksas telekas käima ning kanalilt 13 hakkas jooksma seriaal, kuidas suurpere ostis pangalaenuga endale uusehitises korteri ja piim oli iga hommik müre ja palvetuppa ei saanud kuidagi naela seina lüüa, et pühapilte seina riputada ja üks vendadest sai ametikõrgendust ja nii edasi. Täpselt see, mis meie suurperega ka päriselt juhtus.Natuke oli naljakas. Terve pärisperekond oli kui kamp idioote (ühe erandiga loomulikult), kes midagi aru ei saanud. Ohsaa, neil on ka nädal aega igal hommikul piim müre. Vaata siis, poiss sai ka parema otsa peale. Isegi see, et dialoog oli sõna sõnalt sama ei hakanud segama. Erand siis pidi hakkama välja uurima, mis see ikka tähendab ja mis hirmus saladus selle korteriga küll seotud võiks olla. Ja siis nad vahepeal laulsid ja tantsisid.
Siitpoolt noorele lavastajale minupoolt üks tasuta filmiidee, selline viieminutiline lühifilm. Telekas klõpsab käima, teleperekond seisab kenasti rivis ja räägivad kenasti oma jutu ära. "Tere, me oleme üks õnnetu perekond, kes aastaid tagasi haamriga surnuks peksti. See mees peksis. Helistage palun politseisse. Aitäh." Laulu- ja tantsunumber.
Üks hetk pani mind tunnustavalt naeratama. Suhteliselt lõpus juba, kui ma igasuguse lootuse kaotanud olin. Ma lihtsalt ei suutnud uskuda, et viga tehti meelega, ma olin täiesti kindel, et see ebakõla oli kogemata kombel sisse sattunud. Keegi ajas lihtsalt rekvisiidid sassi. Spoiler. Oligi kaks erinevat haamrit. Kaks erinevat inimest, kahe erineva haamriga. Spoileri lõpp.
Otsus: isegi huumoriprogrammi jaoks liiga pikk. Igas teises programmis seda enam.

0 comments: