Rokkiv laevuke

Absoluutselt viimasel The Boat That Rocked(2009) linastusel Tartu suurimas kinokeskuses juba mõnda aega tagasi pääsesin ma napilt piinliku olukorda sattumisest.
Parim aeg millal filmi vaatamise asemel kinosaalis millegi veel meeldivamaga tegeleda annab on päevane seanss filmile mida on juba paar nädalat kedratud. Saalis oli kuus inimest (kui kedagi peaks muidugi selline infokild huvitama, ega mina ka täpselt ei tea, ma olen ikka siiani filmide pärast kinos käinud, aga no vana pervert nagu ma olen, fikseerisin kohe olukorra ära ;). Ja napilt napilt oleks ma neile ülejäänud neljale suutnud jätta mulje, et ma Siidiliblikaga koos mitte filmi pärast kinno ei ole tulnud, sest nii kui esimene laul käima lükati oigasin ma vaikselt mõnust ja vajusin istmel lebosse ära. Võibolla oli see Kinksi All day and all of night ja võibolla ei olnud ka, vahet ei ole, enamik filmis kasutatud laule oleks sellise efekti andnud.Muusika ja Richard Curtis olidki need kaks asja miks ma kinno läksin ja pettuma ei pidanud ma kummaski. Liigne pikkus, mida mõnes kohas ette heidetud on mind ei seganud. Tähendas see ju lihtsalt rohkem muusikat ja kui parasjagu muusika ei mänginud, siis lugesid inimesed ette Richardi mõttevilju. Mis olid naljakad. Maailma kõige olematu huumorimeelega ministri paremaks käeks sai Twatt. Hindamatu. Richard on üldse sellistes asjades osav. Kuidagi oskab ta sellise suheliselt pretensioonitu idee suhteliselt pretensioonituks käsikirjaks kirjutada ja mõnel juhul ka ise suhteliselt pretensioonituks filmiks lavastada, aga see tulemus on ikka palju paremini seeditav, kui suurem enamik ameerika analooge.Igatahes täielik puhas chill. Ilmselt nautisin ma selle filmi vaatamist sama palju, kui ma oleks nautinud pimedas saalis mõne muu asjaga aja viitmist, mida ma küll ei teinud, nii et hetkel ma võrdlen ühte asja ühe teise asjaga mille mõnuastme kohta mul tegelikult andmed puuduvad. Ühtlasi püüan kõiksusetasakaalu huvides järgmise posti läbinisti negatiivse kirjutada.

väike erootiakalaeng siis ka lõpetuseks