sina hääletad, mina vaatan

03 juuni 2009

Robotitest ja inimestest

Neljast eraldiseisvast lühiloost koosnev Robot Stories(2003) tegelikult petab vaatajat, kui kolmas (kõige nõrgem) lugu välja arvata, siis ülejäänutes on robotid rekvisiitide, või no ütleme siis et katalüsaatori rollis, lavastaja ja stsenaristid Greg Pak tegeleb siiski rohkem inimestega ja inimlike probleemidega.
Esimeses loos antakse potensiaalsetele lastevanematele harjutamiseks robotibeebi, kellega karjääritegemisele keskendunud naine kuidagi hakkama ei saa. Isiklik lemmik. Alul tallatakse küll sellist laia ammututtavat rada, kogu aeg on võimalus õhus, et armas väike robotike oma uue perekonna vastu üles tõuseb ja mässama hakkab ja emakese pea teistele hoiatuseks teiba otsa torkab. Tegelikult aga on püant küll samavõrra efektne, aga hoopiski üllatavam.
Järgmine on lugu emast, kes koomas lebava poja loodab tagasi elule meelitada sellega, et tolle robotikollektsiooni täis kogub. Küllalt nukker vaatamine tegelikult, kuidas vanakraamikauplusi ja garage sale pidi tormav ema tasapisi lepib sellega, et tegelikult on see tema enda südametunnistus mida ta nüüd selle suhteliselt lootusetu ettevõtmisega rahustada püüab.
Kolmandaks pakuti aga sellist rõvedat näppu viibutavat käkki, et sellega rikuti kogu üldmulje ära. Robotil on ka tunded. Robot on ka võimeline armastama. Robot ei ole ainult inimese teenriks loodud. Robot keerab sul kaela kahekorra ja paneb su pea tokki otsa teistele hoiatuseks, kui sa tal teise robotiga vooluahelaid ühendada ei lase. Igav ja etteaimatav.
Neljas ja viimane segment sellest, kuidas vananev skulptor peab otsustama kas surra pärissurma või lasta enda mõistus kopeerida suure ühisesesse andmebaasi ja hologrammina hologrammide maal igavesti elada. Tuletas meelde ühe sarnasest ideest kantud lühijuttu, kuidas suurel enamikul inimestedest oli naha alla üks pisike kiibike topitud, mis lubas neid surma korral taaselustada. Aga uuel õppeaastal tuli klassi üks uus tüdruk, kellel sellist kiipi ei olnud. Tänu õnnelikule juhusele ja Baasile saan nimetada ka autori ja pealkirja: Eric Brown - Onward Station.
Kokkuvõtteks siis üks säravalt hea, kaks korraliku keskmist ja üks rõvedalt kehva. Kui millegi kallal veel norida, siis pealkirja järgi ootasin rohkem ulmelisi ideid ja vähem tavaliste inimeste toimetamisi.

0 comments: