Ning selleks õnnetukeseks kellele eelmises postis mainitud saatusenöök osaliseks saab on Zombie Strippers!(2008). Meenutas sellist vana nalja, kuidas pornograafiliste filmide arvustamisele pühendunud filmikriitik/blogija käest uuritakse, et kuidas see hindamine siis ikka täpselt käib. Mille peale mees vastab, et kui enne seanssi jalga tõmmatud võimalikult kitsad püksid veel pärast kanda kõlbavad, siis oli jura.Selle mõistulooga ma siis üritasin vihjata, et striptiisitasandil film ei töötanud. Seni kui neiud veel puhtad olid siis natuke isegi töötas, aga krampides kaameramees ei suutnud kuidagi oma objektiivi paigal hoida ja nii see pilt suvaliselt mööda saali ringi hüppaski, vahel puhta juhuse läbi ja tänu kõikvõimsale tõenäosusteooriale ka stripparitel peatudes. Edasi läks aga kehvemaks, võibolla muidugi olen mina liiga peps, aga tükkideks lagunev, vere ja mädaga kaetud naisekeha mul mingeid mõnuvärinaid esile ei kutsunud.
Ökaõudusfilmi tasandil ka ei töötanud. See on siis nii halva filmi tasandil mis juba uuesti heaks muutub. Selleks oli ta natuke liiga idiootne ja natuke liiga maitsetu.
Ei tööta see asi lihtsalt niimoodi, et nimelt kõike hästi halvasti teed. Mõtled et roomad lati alt läbi ja ongi üks ökaõudukas valmis. Lahe ja naljakas ei ole mitte see, kui meelega läbi kukutakse. Lahe ja naljakas on see kui üritatakse ja haledalt läbi kukutakse. Rohkem lahe kusjuures.Kui Jay Lee peaks ühel hetkel teatama, et tema filmimehe päevad on nüüd möödas, siis oleks see valus pauk tandemile Alka/Seltzer, minu päeva muudaks see sõnum vaid paremaks. Vaadake parem Bordello of Bloodi(1996).
0 comments:
Postita kommentaar