Muinasjutufilmidega jätkates siirdume mõned sajandikesed hilisemale Tšehhimaale, kus suhteliselt äkilise iseloomuga keiser peab maid jagama keldris sussutavate alkeemikute, trooni ihalevate aadlike, ülbe pagariselli ja savimehikesega. Filmiks siis Cisaruv pekar a pekaruv cisar(1952).Jättis sellise kergelt kokkulaenatud mulje. Tükike siit teine sealt, ei tahaks küll uskuda, et tšehhidel selline muinasjutt tegelikult olemas on. Hakkaja talupoeg, kes juhuslikult näeb välja täpselt nagu keiser ja sellest tulenev segadus, muuhulgas ka klassikaline peeglistseen
, on ju printsi ja kerjuse loo mugandus (mis omakorda on veel kindlasti mingi loo ümberjutustus). Golem ka ei seostu esimese hooga (ja teise ja kolmandaga) mitte Tšehhimaaga, mis tekitas küsimuse, et kas tegemist on siis tõesti nii vaese rahvusega, et neil isegi omi rahvapärimusi ei ole, mida filmiks vändata oleks kõlvanud. Alkeemikute nokitsemised ajasid tegelikult naerma ka, minu isiklik lemmik oli mees, kes püüdis sepavasaraga tinas aatomeid ümber paigutada, aga ikkagi jäi peaaegu lõpuni välja segaseks, kas tahetigi lihtsalt niisama pulli teha või oli mingi tõsisem eesmärk ka.
Rahvusvahelise turule mõeldud filmis (pikkusega 104/112 minutit, oleneb mis allikat uskuda) ei olnud. Tehtigi lihtsalt koomuskit. Selles pikas versioonis oli aga küll. Lausa selline eesmärk, et võttis oma ootamatuses ja võimsuses lausa hinge kinni. Ja kui šokk möödus siis oleks tahtnud tasakesi nutta tihkuda, et muidu korralik film sellise nükkega ära rikuti.
0 comments:
Postita kommentaar