Üldjoontes sellesisulise avalduse tegi siis Siidiliblikas, kui ma pärast Terminator Salvation(2009) lõppu uurisin, et kuda meeldis. Mis tõi esile kõige karjuvama ebaõigluse selle uusima installatsiooni suhtes, mis väidetavalt pidavat siis uue triloogia avalöögiks olema. Naistele mehekeha oli, meestele naisekeha praktiliselt mitte. Neiu Kuu Verihea (ei suutnud kiusatusele vastu panna, tegelikult siis Moon Bloodgood) küll ringi askeldas ja korra mõtles et rebib ka rinnad paljaks, aga ikka vähe näidati teda.Enamus aega olid ekraanil kas mehed, robotid või plahvatused, enamasti kõik kolm korraga. Ja kuigi nende plahvatuste ja muude eriefektide tehnilise teostuse taseme kohta pole ühtegi paha sõna öelda, siis globaalse majanduskriisi tingimustes jäi mind vaevama küsimus, et milleks selline pillamine. Milleks selline üliküllus, tosinad erinevad robotid, esimeses osas oli üksainuke T-800. Nagu oleks karusselli peal järjest kiiremaid tiire sisse võtnud.Peaaegu õnnestus lugu ise selle effektide lasu alla ära matta, millest oleks kahju olnud, sest lugu oli ju täitsa korralik ja piisavalt põnev. Kohati küll mitte kõige loogilisem, aga siiski piisavalt kobe. Esmakordselt Helena Bonhami kehastatud vähist puretud doktorit nähes käib peast läb hirmus mõte, et kas see on nüüd siis Sarah vä. Ning see kergendus aitas edaspidiste koperdustesse sallivamalt suhtuda. Päris lõpuni välja. Peaaegu. Südamesiirdamine välilaatsaretis! Misery kammitseks need stsenaristid sellise liigutuse peale kiiremini ära, kui nad jõuaksid "I'll be back" öelda.
Ehk siis tavalise suvise möllufilmina käras küll. Efektid avaldasid muljet, lugu käras ka, naistele musklis mehekeha veel boonuseks. Terminatori saaga enda mõõdupuuga võttes - selgelt parem kui kolmas osa, mis just eriti raske saavutus ei ole, aga sama selgelt kehvem kui esimesed kaks.
0 comments:
Postita kommentaar