Kiievi Kaitseingel

Eriline maalikunstinautleja ei ole ma küll kunagi olnud, aga on kaks pilti, mis panevad käima mõtteahela, mille teises otsas suvi ja koolivaheaeg ning puuoksast ja kilukarbist meisterdatud DP. Üks on see kolme karupoja pilt ja teine on see kolme vägilase pilt.
Karupojad ripuvad siiani vist vanaemal seina peal, see raamat mille kaanel vägilased poseerisid on teadmatult kadunud. Pilt oli aga vägev. Eriti kui arvestada, et soome kanalitest ei osanud ma undki näha ja mootorratturhiired olid ka veel kauges tulevikus. Aktiivsoomusest turvised, haljas mõõgatera, hiiglaslik sõjanui, vibu mida lihtinimene vinnagi ei jõua tõmmata ja hobused, karvased kui põrgulised aga sama võimsa väljanägemisega, kui need mehed kes neil kukil.
Ei teadnud ma siis mis lugu nende vägilaste taga oli ja ega ma sellest väga ei hoolinudki. Pilt töötas niisamagi. Aga loomulikult on venelased oma kangelastest ka ühe toreda filmi vändanud, Илья Муромец(1956). Kuidas põdur talumees imeväel jalad alla võtab ja kodumaa kaitsele tõuseb. Ratsuks küürselg sälg, naiseks imekaunis Vasilissa, kaaslasteks Dobrõnja Nikititš ja Aljoša Popoviš ja vastasteks lohe Gorõnitsh, Röövel Ööbik ja mingid Tugarid. Kõik olulised märksõnad, mis aga lisaks pildile toovad meelde ka kohustuslikud anekdoodid, millega venelased ainult oma kõige armsamaid kangelasi austavad.Et kui see pilt ja kui need märksõnad ja anekdoodid juba ette mingeid emotsioone ei ole tekitanud, siis film ise ka ilmselt väga rõõmust hüppama ei pane. Küll korralik fantaasia, täpselt selline nagu venelased neid ikka tegid ja nagu neid pühapäeva hommikul ikka näidati. Massistseenide pealt kokku ei hoitud aga eriefektid olid sellise kummisema maiguga, mis LOTRi põlvkonnale äkki vähe vastumeelseks võib osutuda. Meile igatahes meeldis. Hakkasid kõik eelteadmised ilusasti tööle ja klõpsatasid paika ja film sai sellest ainult vunki juurde.

Lohe Gorõnitsh on Kiievi peale lendamas ja rahvas läheb oma kangelaste käest abi paluma. Aljoša Popoviš hakkab aga rääkima, et ei teagi nüüd vibul sai just nöör maha lastud ja heimaal on loog ka maas ja ehk mõni vanem seltsimees aitab. Dobrõnja Nikititš vangutab ka kahetsevalt pead, et mõõk on sepa juures teritamisel ja hobune vaeseke hakkas ka just hommikul lonkama ja et ehk on mõnel teisel vägilasel mahti see väike suts ära teha. Ilja Muromets laseb aga inimestel vaevalt oma mure ära rääkida, kui juba on soomusrüü seljas, nui vöö peal ja mees krapstigi hobuse seljas. Rahvas lööb muidugi heast meelest käsi kokku, et teised hakkasid ei tea mis vabandusi tooma aga et sina Iljake oled meil kohe nii hakkamist täis. Mispeale Iljake hobuse seljast mühatab, et ega ei ole siin jah aega kokutada midagi, põgeneda on vaja.